Püüan siinkohal kokku võtta oma arusaama viimastel aastatel toimunust.
Vahest on vaja haigust, et hakata mõistma. Mõista saab aga ainult läbi kogemuse.
Läbi haiguse saame inimesena tunnetada asju, mida muidu meil tunnetada ei õnnestu.
Haigus paneb meid käituma teisti ja vaatama elule hoopis uue pilguga. Haigus on ärataja.
Keha jääb sandiks füüsilise vigastuse, vaim hirmu mõjul
Kaasaja tervishoiu ehk ravimeditsiini, palun siinkohal mitte segamini ajade tervishoidu ja meditsiini, põhiprobleem ongi suhtumine tervisesse endasse. Põhirõhk on ravimisele ravimitega ja nugadega, kasutades selleks super tehnoloogiaid.Ravimid on järjest keerukamad, tehnoloogiad ägedamad aga tervise olemus ja arstimise baasteadmised ähmastuvad. Integreeritud tervishoid on õhtumaades sisuliselt olematu.
Traditsioonilised tervise suunad naeruvääristatud ja õppekavadest puudu.
Seega jätkuvalt areneb tervishoid eri suundades: arstimine ja tervishoid.
Keegi ei tegele ühiskonna tasemel kaasaegse ennetuse, inimese personaalse tervise hoidmise ja inimese omavastutuse teemadega.
Raha saab alati ju juurde trükkida ja medpersonali õpetatada, see ei ole probleem. Probleem on hetkel majanduspoliitilistes prioriteetides.
Tänaseks on selge, et kaasaja sotsiaalne, poliitiline ja juriidiline kombinatsioon on läbikukkunud. Inimesed ja keskkond tervikuna on haigem kui kunagi varem. Kas me võime nimetada seda 21 sajandi edulooks ja heaoluks?!
Oleme me tõesti targemad kui meie esivanemad, saame looduses hakkama paremini kui nemad?
Miks ei ole inimkond jõudnud tõeliselt inimväärse seisundini, vaid on langemas uude barbaarsusesse?
Olles arst, tekkis mul kohe pandeemia alguses mitu küsimust, mis süvenesid ja arenesid vastavalt pandeemia arengule. Ma ei suutnud kohe alguses mõista, miks käivitus selline paaniline hüsteeria kolleegide seas. Paljud arstid ja tervishoiu spetsialistid läksid kiirelt kaasa uue loodud teadususuga, mis ei lähtunud enam teadusest vaid arvamusest ja paanikast. Arsti ja terviseteadlase peamine ülesanne on mitte kahjustada inimest, olla vaba paanikast, lähtuda objektiivsetest leidudest ja asjaoludest. Unustati koheselt kõik bioeetilised kokkulepped.
Kuidagi liiga kiiresti tekkisid arvamusliidrid, kes said massimeedias sõna ning hakkasid kujundama alateadvuslikku kollektiivset psüühhet läbi hirmu.
Alati leidub ja süsteem tekitab vajalikud inimesed, kes lähevad kaasa valitseva võimu eliidi soovidega ning hakkavad üles näitama erilist agarust. Kas nad teevad seda tõelisest soovist aidata, olles pimestatud tarkusest tuleneva rumalusega või on tegu pigem võimuhullusega?
Vägisi tekkisid mõtted.
Kas tegu oli tõeliselt surmava ja kogu maakera haarava uue viirusega, mis hävitab , nagu arvati u 1-5% elanikkonnast? Või oli tegu laboris disainitud spetsiaalse biorelvaga, vähendamaks maakera elanikkonna hulka? Või hoopis globaalse skaalaga sotsiaalse testiga? Või oli see hoopis tavaline hirmuühiskonna loomise ja selle varjus vajalike seadusandlike piiravate aktide vastuvõtmiseks vajalik majanduslik ja poliitiline meede?
Või oli see hoopis spetsiaalselt disainitud meede loomaks vajalikku seadusandlikku baasi, kiirendamaks uute testimata ja ohutust tõendamata preparaatide turule toomiseks?
Või oli see totalitarismi ja universaalmaailma jõudemenstratsioon? Või hoopis usul baseeruv uue teadusreligiooni hüsteeria? Äkki oli ikkagi looduslik viirus?
Suur hulk inimesi oli koheselt nõus uue totalitaarse režiimi rakendamise ja piirangutega, oldi nõus ennast isoleerima, oldi nõus loobuma oma sõpradest, oldi nõus müstilise rituaaliga ehk sotsiaalse distansi hoidmisega 2 meetrit, kandma ebatõhusat ja tervist kahjustavat maski, oldi nõus loobuma oma lähedaste külastamistest, loobuti sotsiaalsest läbikäimisest.
Kõike tehti läbi “Usun teadust” propaganda, omamamta mingitki teaduslikku tõestust. Usuti vähest osa meditsiinilisi liidreid ja poliitikuid. Ususti pimesi, pime usk aga ei ole alati tark usk.
Algas globaalne tühistamine ja segregeerimine. Tekkisid uued valenarratiivid ja loodi maailmast uus väärastunud pilt.
Tekkis uus usk: meditsiiniline pseudoteaduslik totalitarism.
Teaduse moodi kõlav demagoogia. Näeme teaduse muutumist propagandasüsteemi osaks, milles kasutatakse kõige robustsemaid rahalisi ja survesatamise vahendeid.
“Pime usk autoriteeti on tõe suurim vaenlane.”
– Albert Einstein
Võin julgelt väita, et koroona oli sotsiaalse vastutuse test, edaspidise totalitarismi tehnoloogilise kontrolli rakendamiseks.
Kontrolliti inimeste leplikkust uskumatute piirangutega. Rakendati nö sotsiaalset distantseerumist, maksikandmisega nõustumist, ettevõtluse piiramist, massilist survestatud vaktsineerimist, sotsiaalset segregeerimist ja pugelejalikku käitumist.
Loodi seaduslik alus uudsete mRNA ja teiste preparaatide kiireks turule tootmiseks ja legaalseks jaotuseks ning kiireks kasutamiseks. Rakendati ja arendati jõudsalt uusi tehnoloogiaid inimeste käitumise kontrollimiseks.
Üheks suurimaks õppetunniks Hitleri ajastust oli ekspertide rumaluse paljastamine.
Oma arguses on targad inimesed võimurite elu alati kergeks teinud.
Seega tekib õigustatud küsimus: miks me loobusime nii kiiresti kokkulepitud bioeetilistest alustpõhimõtetest ja juurutasime uut teadusreligiooni, kus küsimusi ei tohi esitada või olemasolevat teadmist kahtluse alla seada?
Käesoleva ajastu arenenud ühiskonna põhiväärtusteks on vabadus, võrdsus, turumajandus. Samal ajal aga on siis säilinud vaesus, ebavõrdsus, korruptsioon.
Paavst Innocentius III, nimetas aastal 1201 Vana-Liivimaa Maarjamaaks. Seega juba siis teati ja usuti et Eestlane elab erilisel energeetilisel maal. Tema kirjutas:„Kõige kurja juur on rahaahnus. See paneb toime pühaduserüvetusi ja vargusi, sunnib üha röövima ja rüüstama, alustab sõdu ja tapab inimesi, müüb ja ostab kirikuameteid, ülekohtuga nõuab ja võtab, ebaausalt kaupleb ja võtab liigkasu …“.
Igavikulised teemad.
Elada või jääda ellu?
Looduses jääb ellu kõige kohanemisvõimelisem.
Kas tänapäeva ühiskonna ja uue aja inimese suurim soov on elada ja nautida või tegeleme hoopis ellujäämisega?
Kui ollakse eemaldunud Looja õpetustest, ei suudeta võtta vastu sotsiaalset vastutust. Lähtutakse egoistlikust heaolust ning nauditakse oma ülemvõimu rakendamisega kaasnevaid eeliseid. Käitudes nii oleme jõudnud ajaloo suurima inimsusevastase kriisini.
Miks oleme loobunud olemast harmoonias ja elamast kooskõlas looduse rütmidega, looduses kehtivate lihtsate reeglitega?
Püüame ehk olla üle loodusest ja nagu öeldakse: “ inimene on looduse kroon”. Meie otsustame, õigemini raha ja võimujanu ehk HIRM otsustab, missuguseid ressursse me maakeralt oma elamiseks nõuame, mida ja kui palju tarbime.
Kas inimese suurim hirm on hirm surra? Tunneme kurbust ja vastutust mahajäävate lähedaste ees, tahame rohkem saavutada aga aeg sai otsa.
Kuidagi ei soovi me leppida asjaoluga, et elu ongi lühike seiklus maakeral ja see on loomulik. Looduses esineb palju erinevaid arusaamu surmast ja elust. Erinevatel liikidel on erinevad meetodid kuidas kontrollida oma liigikust. Osadel liikidel meelitavad emased isaseid lõksu, et saada järglasi ja peale seda need isased hävitatakse. Ma ei taha siinkohal olla naissoo vastane, vaid märkan ülemaailmset trendi kus üha enam riike juhivad naised. Needsamad naised näitavad täna üles erilist agarust piirangute kehtestamisel, kriiside tekitamisel, pigete loomisel.
Paraku on ka elu millegipärast muutunud julmemaks. Minu jaoks tähendab naiselikkus eelkõige aga sügavat lugupidamist kõige elusa ja loodu vastu, austust looduse vastu, perekondlike väärtuste edasikandmist, õrnust, hoolivust, armastust kõige ja kõigi vastu.
Kiusamine ja grupihullus.
Miks on nii, et kui inimene ei lähe kaasa talle etteantud valedega ( “ usun teadust”), ei osale väljakujundatud rituaalides ( sotsiaalne distants), soovib esitada ausaid küsimusi tegelikkuse ja tõe kohta, hakatakse teda tagakiusama ja karistama? Ei käitu ju selline inimene, uue narratiivi järgi, kui tubli ühiskonnast hooliv inimene. Sellised inimesed on muudetud ühiskonnas ohtlikeks.
Kas sellise kiusava käitumise taga on sügav alateadvuslik soov olla tubli? Olla tubli ühiskonna liige, kuuluda teatud sotsiaalsesse gruppi, omada ja saada privileege? Olles suurema grupi liige tuntaks end ülemolevana, tuntakse end turvaliselt ja oma käitumisele leitakse enamuse kasu sildi all moraalne õigustus. Selliselt käitudes tunneme end turvaliselt. Sedasi käitudes ei olda enam tõrjutute ja avalikult naeruvääristatute seas, vaimselt hälbunute ja vähemuse seas. Kas selline inimene on õppinud fašismist midagi? Või on ta hoopis selle oma ideaaliks muutnud, soovideski tsentraliseeritud totalitaarset süsteemi?
Kohates aga tänapäeval üha süvenevalt kokkutõmbuvat maailma, süvariikide ja küünilise omakasupüüdliku poliitika õitsengut, ahnust, üldinimlike põhiväärtuste degradeerumist, üleüldist vastutuse puudust, märkan ka üha halvenevat globaalset olukorda.
On aeg ÄRGATA!
On aeg TERVEKS ja INIMVÄÄRSEKS ELUKS!
On aeg!
Eesti ja teistel poliitikutel puudus ja puudub selliseks poliitikaks rahva mandaat!!
Ealgu Vaba ja Terve Eesti!
