Enne, kui asud lugema allolevat mõttekäiku, palun sul mõista, et käesolev ajalooline hetk ei ole üksik sündmus vaid see on protsess.
See ei ole lihtne rohepööre, pandeemia ega ka inflatsioon. See on päriselt, just nüüd toimuv, sinu ja sinu laste elu muutev protsess, mille keerisesse sind on tahtmatult tõmmatud. Selle algatajad arvatavasti ei adu ka ise kuhu sellega jõutakse.
Usu, mida või keda usud, aga tea, et usk ei ole sekt vaid südamehääl.
Kas sa soovid luua endale ise sobiva elu või soovid, et sulle luuakse midagi!
Nüüd aga minu väike mõttekäik…
Kes see eestlane on ja kust ta üldse tuleb?
Eestlase nime saime endale alles 19. sajandi teise poolel. Kuni selle ajani olime enda jaoks maainimesed, maarahvas. Kõnelesime maa-keeli.
Vastavalt vallutajale, on meil olnud mitu erinevat nime. Just, nagu heal lapsel on mitu nime:)
Oli kuidas selle nimega oli, aga tänapäeva eestlane on põlisrahvas omal pühal maal. Eestimaa on meie Emamaa ( justnimelt Ema ,mitte Isa- sinna me jõuame allpool), mille kaudu oleme talletanud oma rakumälusse rahu, õitsengu, harmoonia ja külluse.
ÜRO 2. septembri 2007 resolutsiooni 61/295 järgi on põlisrahvas see, kes on kannatanud ajaloolise ebaõigluse tõttu, eelkõige nende koloniseerimise ja maade, territooriumide ja ressursside võõrandamise tõttu, mis takistab nende õigust arengule, vastavalt nende vajadustele ja huvidele.
Põlisrahvana elame sellel maal enne riigipiiride teket.
Me oleme erilised!
Meil on, õnneks, säilinud oma väikesed hõimud.
Sõites mööda Eestimaad, läbi erinevate maakondade, adud selgelt nii kultuurilist kui energeetilist erinevust. Setud on setud, Mulgid on mulgid, Saarlased on saarlased jne, igaüks oma eripäraga. See tunne ja taipamine, kui see sulle kohale jõuab, on imeline ja loob suure austustunde igaühe vastu.
Meile on antud kõike küllaga!
Meil on rikkalikult järvi ja meil on meri, et saaksime tervislikke rasvahppeid kaladest. Meil on piisavalt põlde kus kasvab piisavalt taimi. Meil on metsad, et saaksime külluslikult metsas kasvavat. Meie maapõues on palju kasutamata energiat. Mitte ainult põlevikivi, vaid ka seni tundmata energia allikaid. Meil on eestlase süda!
Me elame pühal maal.
Meie hingedes ja südametes on säilinud põlisrahvale omased traditsioonid. Meil on oma kodukolle. See on kolle, mis soojendab, kolle mis annab energiat ja puhastab. Annab kuumust meie juur-energiakeskusele, kust tõuseb see üles südamesse, kujunedes seal südamesoojuseks ja armastuseks. Kuid vajadusel muutub see lõõmavaks vabaduseleegiks, mis pähe kandudes sunnib meid võitlema oma vabaduse eest.
Arvatavasti olete oma eluaja jooksul mõistnud, et maailmas elab peamiselt 2 liiki tegelasi: paharetid ja head loodushinged.
Duaalses maailmas, mille on meile toonud uus kultuur, käib pidev võitlus hea ja kurja vahel.
Juba 1199. aastal väljastas paavst Innocentius III bulla üleskutseks ristisõjaks Liivimaal, et hävitada meie esivanemate põlistradistioonid ja teadmised. Sooviga eemaldada meid Emamaa teadmistest. Eemaldada meid algsetest tõdedest ja energiatest. Eemaldada meid meie esivanemate hõimude tavadest.
Mis aga peamine, eemaldades meid ÜHEST ja tuues siia duaalsuse. Meie esivanemad teadsid, et kõik on ÜKS ja kõik on ÜHES.
Juba 13 sajandil pühitseti meie Maarjamaa, Neitsi Maarja ehk õndsa neitsi lipu värvidesse: sinine kui taeva kuninganna, must kui alandlikkus-kuulekus ja valge kui puhtuse sümbol. Sellist, meile mitteomast, maagilist sidet on hoitud kristliku kiriku poolt sajandeid ja seda on nad oma riitustel pühitsedes uuendatud.
Lihtsalt teadmiseks, et Neitsi Maarja oli Saksa ordurüütlite sõjajumalanna.
Võin vast liialdamata väita, et sel ajal algas meie maal uute energiate pealetung, meesalged tõusid esikohale ja sellega seoses ka agressiionitung, isiksuse allutamine, ebavõrdsus ja selle tagajärjeks on kujunenud ühiskonna eraldamine vaeseks ja rikkaks, isandaks ja teenriks, peremeheks ja orjaks.
Seega võiksime hakata suuremat tähelepanu pöörama sellele, missuguseid sümboleid me kummardame ja mis riitustel osaleme. Mis asi see on, mille sümboolikat me aus hoiame? Missugune on see tõeline MEIE sümboolika?
Eestlase seos CO2hirmutava tsentraliseeruva universaalmaailmaga.
Meile on oluline meie imeline ja puhas loodus. Maarahvas hoiab oma maad ja kaitseb oma pere. Maarahvas pidutseb ja rõõmustab. Maarahvas soovib olla vaba omal maal.
Maarahvas oskab hoida metsa ja kaitsta metsas elavaid loomi, me osakme korjata marju ja seeni. Me osakme ka puid kallistada ja tuua metsahingedele kingitusi.
Me suudame oma toitu hankida ja toota, austades meie maad. Me suudame kasvatada siin vilju saastamata seda maad. Meie maadel kasvab puhas ja terve loom.
Me suudame teha kõike jätkusuutlikult ja hoolides kõigest. Meile on omane teadmine, et kõik on ÜKS ja me oleme kõik seotud kõigega.
Me ei pea kaasa minema suurtootmise ja looduse hävitamisega. Me suudame ja oskame majandada harmoonias loodusega.
Eesti rohepööre on näoga, südamega ja teoga pöördumine looduse poole. On teada, et praegu levitatav väärarusaam, justkui need päikesepaneelid ja tuulegenraatorid oleksid igavesed ja keskkonnasõbralikud on vale!
Need tuleb utiliseerida umbes 10-15 aasta pärast. Samal ajal on suures osas ammendatud ka nafta- ja gaasivarud. On viimane aeg otsida uusi energiaid ja mitte naeruvääristada ning tühistada geeniuseid, nagu tehti omal ajal pikajuukseliste nohikutest itipoistega.
Meie rohepööre on meie kohalike ja lähinaabritest tarkpeade kuulamine, jätkusuutlik metsa-, põllu ja kodumajandus.
Täna suudame toota endale sobivas koguses energiat, loobudes mingist CO2 hüsteeriast. Kes ei usu mind, see uurigu mida päristeadus CO2 kohta tegelikult ütleb.
Probleem ei ole CO2 või naerugaas. Probleem on liigne linnastumine, rikkuse ja võimu tsentraliseerumine, toidupuudus tsentraliseerunud rahvastel, katteta rahatrükk ja reaalmajandusest eemaldumine. Probleem on “ arenenud ühiskondade” liigtarbimine ja Maa ressursside liigne kurnamine.
Probleem on JAOTUSES!
Globaalses mõttes tuleb tõesti muuta praeguseid energiaallikaid ja leida ehk taasavastada vanu loodusjõude.
Muidu jäämegi uppuvale laevale. Hea on teada, et alati kui üks inimajastu lõppeb, algab uus. Nii juhtus Lemuuria, Atlantise ja teiste ajastutega. Nii juhtub ka praegu ja tulevikus. Seega mis tulevikku sina soovid ja lood? Kas soovid elada või jääda ellu?
Eestlase vabadusiha ja lõbujanu.
Eestlane on laulu – ja tantsurahvas:). Laulsime end ju vabaks?
Kalevipoega meenutades: “Eestane elab enne kehva mehena üksi, kui et läheb võõra voli alla. Aga ükskord tuleb aeg, mil tuleleek lõikab käe kaljukammitsast, küllap siis jõuab Kalev koju oma lastele õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma”.
Kuna elame maal, mis annab meile kõike piisavalt, siis tahetakse meile peale suruda meile võõrast ja meilt võtta seda, mis meile kallis.
Meil on oma nimi, oma keel ja oma vabadus. Me ei ole numbrid!
Maarahvas on kandnud alati nuga oma vööl. Ütleb ju laulusõnagi: “ Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl , või peitku ennast hoopis ta põues, sest nii on kindlamgi veel”.
Meie kodudes on kodukolle, kust saame ammutada tuld vabadusvõitluseks.
Meile, oma universaalmaailma pealesuruja peaks teadma, et :ӆkskord prahvatab vimm,
mis kogunend salaja. Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele. Meie põleme, meie sureme, siis ei jää enam ühtegi orja,ühtegi orja, ühtegi orja,ei ühtegi, ühtegi peremeest!”
Toon siinkohal mõningaid lahedaid seiku meie kohta ajaloost.
Liivimaa kroonikatest saame lugeda: “Eestlased on samuti paganad, neil on palju mehepoegi. See tuleb sellest, et nende maa on suur ja nii kaugele ulatuv, et ma ei suuda seda täielikult kirjeldada. Neil on hulgaliselt vapraid mehi ja iseäranis palju maad, rohkem ei taha ma teile sellest rääkida.
Kohtupidamine. Pärast kaebust ei langetanud aadlikud mehed, kes kohtus istusid, otsust, vaid vaikisid hoopis, sest kõige vanematel talumeestel tuli maa vana kombe kohaselt õigust mõista ja otsus kurjategija kohta teha.
Naisepidamine … ei olnud see mõistmatute mittesaksa talumeeste juures mingi häbi, kes säärast soodoma ja liiderlikku hooraelu elasid, nagu seda ühegi teise rahva juures kogu ristirahva seas hullemini ei tehtud. Sest suurema hulga seas ei olnud tavaks abieluseis. Kui nimelt mõne talumehe naine vanaks või haigeks jäi või talle muidu kauemini ei sobinud, siis tõukasta selle naise endast ära ja võttis jälle uue. Ja kui neilt päriti või neid mõne poolt noomiti, et nad sel viisil väljaspool abieluseisu elavat, siis andsid mõningad neist säärast vastuseks: see olevat vana Liivimaa komme, nõndaviisi olevat ka nende isad talitanud.
Veritasu … ka pidasid talupojad Liivimaal enda vahel paganlikku ja ebakristlikku korda, mille pärast aga talupoegi nii rängasti süüdistada ei saa nagu härrasid, kes seda lubasid. Sest kui keegi maamees maha löödi ja surmati, siis tarvitasid tapetu lähimad sugulased omaenda õigust ja hukkasid jalamaid tapja ise ära ilma kohtuotsuse ja mõõgatimukata sealsamas, kus nad ta kätte said, vaatamata sellele, et ta ehk ennast ainult kaitsnud oli. Ning kui õiget tapjat ei tabatud, siis tuli sagedasti lähemal sugulasel, jah, lapselgi hällis isa süüd tasuda.
Jaanipäev …Siis veeti sinna ka palju vaate õlut Tallinnast ja kõikidest ümbruskonna kõrtsidest ja küladest. Ja kui talupojad, nende naised ja tüdrukud altarile panid oma ohvreid vahaküünalde, vahast tehtud hobuste, härgade, vasikate ja lammaste näol, et nende karjaloomad hästi kosuksid ja terved oleksid, siis keerutasid naised üht killingut või penni kolm korda ümber pea ja viskasid selle siis altarile ning läksid minema. Ja kui nad sääraselt olid oma arvatava jumalateenistuse ära pidanud – mihukeseks ohjeldamatuseks siis lahti läks lakkumise, priiskamise, laulmise, karglemise ja tantsimisega ja missugust ülemäärast sinna tervelt maalt kogunenud suurt torupillide narinat kuuldi, samuti, mis kõlvatust, hooramist, kiskumist ja tapmist ning kohutavat-jubedat ebajumala-teenistust sealsamas toimus, seda ei suuda ükski inimene küllaldaselt uskuda.
Karl Feyerabend on eestlaste kohta kirjutanud järgnevat: “Mis eestlaste iseloomu puutub, siis erinevad nad täiesti oma naabritest liivlastest ja lätlastest väga silmatorkaval moel. Kui nood orjalikult lömitavad, seal säilitab eestlane teatud rahvusliku uhkuse, mida seni ükski ahel pole suutnud kammitseda; kus nood on allaheitlikkuses tummad, seal haub eestlane külmalt ja salamisi kättemaksu ning tasumist; kus nood ei julge end liigutada, seal tõstab eestlane kaika kõrgele üles ning kaitseb ennast kindlameelselt.
Juba eestlase välimus osutab kindlameelsele mehele, keda ükski orjapõli ei ole suutnud päriselt maha murda ning kes tagasihoitud raevus ootab silmapilku, kunas ta saab vääritud kütked puruksrebida. Kui ükskord peaks üldine revolutsioon need maad oma türannide väljakannatamatust rõhumisest vabastama, oleks eestlane kindlasti esimene ja ägedaim rahvajuht, kes rahvapartei eesotsas vabaduse ja isamaa kätte võidelda aitaks. Seda hirmuäratavat inimest, kes külmalt ja kaalutletult kättemaksule mõtleb, peaksid sakslased kõige rohkem kartma. Ta on tiiger, kes praegu vaikides oma ahelaid pureb, aga kui ta hetke näeb, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.
Eestlane on liiga uhke, et midagi jäljendada, jääb ta karmi tõsidusega oma esiisade kommete ja tavade juurde. Lisaks on eestlasel suurel määral loomulikku autunnet. Ta võib oma valitsejate türanniat taluda, ta võib nurisemata vaeselt ja viletsalt elada, aga teotamist ei kannata ta hoopiski mitte. Oma naise või tütre võrgutajat varitseb ta kindlasti nii kaua, kuni ta leiab võimaluse kätte maksta. Külmavereliselt võib ta oma au mõrvarile noa südamesse torgata: ning teda ei vaeva kahetsus ega hirm, kui ta näeb kohutavaid ettevalmistusi enda karistamiseks. Ta andestab oma sõpradele solvangud, kuid maksab halastamatu karmusega kätte oma õiguste iga riivamise.
IMF lööklause ja selle pahatahtliku juhi kummardajate mantra: “ sa ei oma midagi ja oled õnnelik!”.
Mis on reeturi palk?
Kas see on sinu moto?
Loobud vabadusest, tervisest, kodust, varadest, toidust selle nimel, et olla õnnelik? Hakkad sööma sünteetilist läga, sutsutad endale sisse teadmata aineid, loobud poodlemise mõnust ja ootad kuni sulle eraldatakse sinu armetu osa?
Aga miks sa siis üldse elad? Kardad surma- kardad elada!
Lõpetuseks tahaks meenutada meile armsaks saanud laulu.
Jüri Leesment / Karl August Hermann / Alo Mattiisen
“Tuhat korda kas või alata, tuhat aastat tõusu, mitte luigelend. Oma rahvust maha salata sama ränk on nagu orjaks müüa end. Eestlane olen ja eestlaseks jään, kui mind eestlaseks loodi. Eestlane olla on uhke ja hää vabalt vaarisa moodi. Jah, just nõnda, vabalt vaarisa moodi. Tuhat kõuehäälset küsijat: Vaba meri. Põlistalud. Püha muld. Tuhat korda tuhat püsijat kõige kiuste elus hoiab püha tuld. “
Hoiame oma tuld! Hoiame oma kodu ja pere! Hoiame oma eripära! Hoiame oma maad!
Leiame endale liitlasi nende rahvusriikide seast, kes hoolivad oma rahvast, oma sõltumatusest ega lähe kaasa tsentraliseeritud ametnike ülemvõimu despootiaga.
Üheskoos me suudame muuta hukkuva laeva suunda!
Üheskoos oleme tugevad!
Elagu Eesti Vabariik!