Autor: Lilian Promet
Mis põhjustab noortel tohutut ärevust ja ängistustunnet? Kui suurt rolli mängib noorte jaoks tugivõrgustiku loomine ja omavaheline koostöö lapsevanema ning õpetaja vahel?
Vestlesime Pro TERA direktori Marjeta Vennoga ja arutlesime väga olulise teema üle, milleks on lapsevanemate ja õpetajate omavaheline koostöö. Noorte vaimne tervis sai kriisiajal tugeva löögi ja pea pooled noored Eesti Noorte Vaimse Tervise liikumisest kinnitasid 2020. aasta uuringu põhjal, et nende vaimse tervise seisund on halvenenud. Probleemi keskmes on paljude noorte jaoks oma mõtetega üksi jäämine.
Marjeta, mis olukorras meie noored on? Kas sa oma kogemuse põhjal võid öelda, et midagi on noorte vaimse tervisega teisiti ja me peaksime sellega rohkem tegelema?
Marjeta: Jah, kindlasti on siin valupunkte. Üks neist on väsimuse ja tüdimuse probleem, mis tuleb välja erinevatest küsitlustest, nii meie kooli omadest kui ka riiklikest uuringutest. Oleme mõelnud, mis seda põhjustab ja miks see näitaja sel aastal eriti kõrge on. Tõlgendame seda nii, et kaks osaliselt distantsil oldud aastat on palju muutnud õppimisharjumusi, toimetulekuharjumusi ja võib-olla ka suhtlemisharjumusi. See on laste jaoks uus reaalsus ja sellega toimetulek võtab palju energiat. Teine põhjus on kindlasti lapsi ümbritsevate ahvatluste maailm. Hästi kerge või lihtne on haarata e-sigareti järele ja selle kaudu oma kuuluvustunnet realiseerida. Kolmas aspekt on ühiskonnaga seotud — ühiskondlik elukorraldus, kus noored näevad väga palju erinevaid lahendusi, kokkuleppeid ja toimetulekumehhanismide rakendamist. Palju on võitlust, konkurentsi kuni sõjateemani välja, mis seda ärevust tekitab ja hoiab.
On veel üks asi, mille peale ma olen mõelnud. See on võrgustike teema. Sellest on palju räägitud, et vanasti hallil ajal oli talupidamises lapse ümber tohutu võrgustik kuni vanavanemateni välja. Tänased perekonnad või leibkonnad niiviisi koos ei ela. Mulle tundub, et tänases maailmas on fookus nihkunud vanemate loodavalt võrgustikult veebi- ja sõpradekesksele võrgustikule. Kui tihti tulevad kokku ema ja isa, kõik õed-vennad, vanaema, vanaisa ja võib-olla mõni peresõber, et lihtsalt koos olla ja rääkida?
Kas võrgustikuks võib nimetada ka koostööd lapsevanema ja õpetaja vahel? Kui oluliseks sa seda pead?
Jah, mulle tundub, et kui me räägime kooli ja pere või siis lapsevanema ja õpetaja koostööst, siis selle kõige suurem eesmärk ongi võrgustiku loomine lapse ümber. Kuid nagu ämblikud koovad võrgustikku, mis on hästi liimine ja imeb kärbsed endasse, nii võib ka lapse ümber olev võrgustik samasuguseks muutuda. Kui heasoovlikud täiskasvanud kokku tulevad ja hakkavad koos lapsega arutama, mis on tal halvasti ja mida laps olukorra parandamiseks tegema peaks, võib see temas tekitada ängistava ja poova tunde. Lapsele võib tunduda, et ta ei saa selle kõigega hakkama, mida vanemad temalt ootavad. Tähtis on luua selline toetav keskkond, mis ei oleks poov ja lämmatav, vaid oleks tõeline tugivõrgustik. Selles seisneb kvaliteet! Et lapsel võrdse partnerina oleks õigus oma arvamust, plaane ja soove väljendada. Võib-olla selgub, et see on antud olukorras just sobivaim. Kui neljade-viite seas on lapsel mõned nõrgad kolmed, aga ta on mõistnud, et näiteks keemia ei ole tema tugevus, võib vanematel olla raske seda aktsepteerida. Seega väga oluline on suhete kvaliteet lapsi ümbritsevas võrgustikus ja see on omakorda tihedalt seotud lapsevanemate enesearenguga.
Kui lapsevanematel on ootused hinnete osas kõrged, paneb see pinge ka õpetajale. Taaskord omavahelise koostöö teema. Mis siis on täiskasvanute jaoks lapse arengus oluline?
Marjeta: Jah, mina olen palunud paaril juhul lapsevanematel korraks kõrvale astuda, kui oli näha, et laps ei olnud valmis selleks, mida vanemad tahtsid. Sel juhul lepin lapsega kokku, et järgmiseks kohtumiseks paneb ta paika, mis on tema prioriteet, mis on teisel kohal, millistes ainetes on tema arvates okei leppida rahuldava tulemusega. Palun juurde lisada isegi selle, kus ta võib ebaõnnestuda.
Taaskord jõuame kohalolu ja kuulamise juurde. Minu meelest mängib siin suurt rolli nii lapsevanema kui ka õpetaja eneseareng. Kuidas sa seda poolt näed?
Marjeta: Kõige tähtsam enesearengu juures on see, millist eeskuju lapsevanem osutab, ja tema mõtteviis. Kui vanem püüab oma täitumata unistusi lapse peal realiseerida, siis tavaliselt tekitab selline ootus pingeid ja isegi vastuseisu. Kui vanem on kasvule, muutusele orienteeritud, aktsepteeriva ja arvestava mõtteviisiga, siis avaldab see positiivset mõju ja eeskuju ka lapsele. Ma arvan, et see on tihedalt seotud ka usaldusega. Kui rääkida õpetaja ja lapsevanema suhtest, siis kõige tugevam alus on usaldus. Kõlab ilusalt ja uhkelt, aga mida see tegelikult tähendab. Minu jaoks tähendab see, et mina õpetajana usaldan vanemat kui eksperti selles, mis puudutab tema last. Tema tunneb oma last kõige paremini. Samamoodi peab see vanem õpetajat oma ala eksperdiks. Läbi selle saab põrkumised ära hoida ja see omakorda viib tagasi võrgustiku juurde.
Just selleni tahtsin jõuda, et tegelikult tähendab usaldus seda, et lapsevanemal on oma roll, ning õpetaja aktsepteerib ja usaldab teda. Õpetajal on oma roll ning lapsevanem aktsepteerib ja usaldab õpetajat. Tihti tundub, et need rollid lähevad sassi.
Marjeta: Siin on ka vastutuse teema. Nüüd võin kõlada natukene kriitiliselt, aga vastutus on haridussüsteemil. 2035. aastaks seatud haridusstrateegiates räägitakse personaalsetest õpiradadest, mis tähendab, et igaühel on oma õppekava. See on väga äärmuslik lähenemine. Pigem peaks see strateegia lähtuma kontakti loomisest õpilase ja õpetaja vahel. Et igal lapsel oleks oma usaldusisik, olgu ta siis klassijuhataja või mõni aineõpetaja selles haridussüsteemis ja koolimudelis. Päevakava peab võimaldama nii aja kui koha, kus laps saaks oma usaldusisikuga rääkida.
Kas sa saad välja tuua mingid punktid lapsevanema rolli ja õpetaja rolli osas?
Marjeta: Kui me sellest suhtest räägime, siis tegemist on partnerlussuhtega, mille eesmärk on lapse toetamine. Meile meeldib mõelda sellest kui tugivõrgustiku punumisest lapse ümber, kuhu kaasatakse just neid inimesi, keda vaja. Aga kui rääkida eraldi rollidest, siis lapsi esimesse klassi vastu võttes toimuvad meil perevestlused, kus me räägime üsna täpselt läbi mõlema poole ootused. See on hästi oluline, kuna aitab vältida hilisemaid üllatusi, nagu „ma arvasin hoopis nii või tahtsin hoopis midagi muud”. Paljudele vanematele tuleb üllatusena kooli peamine ootus selles partnerlussuhtes: et vanem oleks lapse jaoks igapäevaselt olemas; et tema vestlus lapsega hõlmaks rohkemat kui „kuidas läheb?” „normaalselt”, „ahah”; et ta küsiks ja uuriks põhjalikumalt ja oleks õpetajale partneriks. Oluline on ka see, et õpetaja-lapsevanema partnerlussuhe ei muutuks teenindaja ja kliendi suhteks, nt juhtumid, kui vanem saadab probleemi korral kirja heal juhul õpetajale, hullemal juhul õiguskantslerile ja nõuab, et probleem saaks otsekohe lahendatud. Tähtis on kokkulepe tegevuste osas ja teadmine, kelle poole mingi teemaga tuleks pöörduda. Õpetaja roll eksperdina on lapsele toeks olla ja teda juhendada. Suhetes lapsevanematega on aga ääretult tähtis usaldus, samuti valmisolek teada anda, kuidas lapsel tegelikult läheb. Selleks et probleeme saaks ennetada, ootab kool, et vanem annaks märku kohe, kui talle miski arusaamatuks jääb, kui tal tekib mõni küsimus. Mitte siis, kui olukord on juba halb. Võrgustiku kvaliteeti näitab juba see, kui üks oluline suhtlusniit selles on tugevuste niit. Kui õpetaja võtab aega tagasisideks ja annab märku, mis läks hästi.
Kui oluliseks Sa pead seda, et lapsevanemad annaksid õpetajatele teada, kui nende elus on parasjagu keerulisemad väljakutsed?
Marjeta: Ma pean seda väga-väga oluliseks! Mu kogemus ütleb, et kui õpetaja on lapse kodusest olukorrast teadlik, siis on tema silmanurgad rohkem selle lapse poole suunatud, ta teab märgata ja vaadata. Kõhkluste, küsimuste või mure korral ei jää see tal tähele panemata. Oma kogemusest tean öelda ka seda, et kui sa õpetajana oled probleemidest teadlik, siis alateadlikult teed ilmselt midagi teistmoodi ja suuremad mured jäävad tekkimata. Probleem võib olla seotud mõne pereliikmega, lapse enda tervisega vm. Need on ääretult olulised asjad, mida õpetaja peaks teadma.
