Kabinetivaikuses alguse saanud haridusreformid maanduvad alati õpetaja töölaual täiendavate ülesannetena

Olgu selleks detail, et tegu on põhikooliga, kus möllavadki varateismelisse vanusesse jõudnud õpilased (igaüks mäletab, kuidas 7. või 8. klass oli ikka “hullumaja”) või mitte just väga õpetajaid toetav juht, rahapuuduses vaevlev väikekool või masskombinaadina elutsev hüperkool.

Ja seal kus see nii pole, ei ole probleem sugugi “halbades ja laiskades õpetajates”, nagu teinekord mugav on ettekäänet leiutada.

Viimastel aastatel on haridusvaldkonnas tehtud ülalt-alla reforme, mis kõlavate ja tühjade loosungite varjus on üha rohkem jätnud nii omavalitsusi kui koole külma tuule kätte. Erivajadustega lapsed, kes teinekord (rõhk – teinekord) vajavadki just erilist, mitmekordset tuge ja tähelepanu, on surutud suurtesse klassikollektiividesse, kus nende õppimine on mitmel moel raskendatud. Ka õpetajatel ei jätku sõna otseses mõttes aega ega võimalusi tegeleda mitmete erivajadustega lastega, kellele oleks vaja hoopis teistsugust lähenemist, kui ülejäänud 30le klassis õppivale mürsikule või teismelisele.

Jutt sellest, et õpetaja õppigu aina juurde erinevaid võtteid, meetodeid, teooriaid ning lahendagu kõiki haridusvaldkonna probleeme reaalses elus – ajabki lõpuks pigem nutma, mitte ei motiveeri. Sest ka õpetaja on inimene, kellest ei ole lihtsalt võimalik lõputult ressurssi välja pigistada. Nõudes samal ajal, et ta oleks kogu aeg rõõmus, innustunud, ise- ja koosõppiv, ehkki töötab teinekord mitmekordse töökoormusega.

Ekspressi artiklist tuleb välja ka teine mure. Kohati ununevad koolis õpilaste kohustused. Kohustus täita sisekorra reegleid, kohustus olla viisakas ja lugupidav õpetaja vastu, kohustus täita enda ülesanded enne, kui hakata midagi nõudma-jalgu trampima.

Kuidagi on distsipliini ja käitumisreeglite kogumist saanud kohati kaos, kus üleannetu õpilase käitumisraskused või lihtsalt ülielav temperament ei mahu klassiruumi, kuid probleemina nähakse vaid õpetaja oskamatust. Kuigi väga palju tööd saaks teha kodu, riik (läbi erinevate spetsialistide võrgustikusüsteemide parema toetamise) ja kindlasti ka ühiskond. Kasvõi ainult oma suhtumisega õpetajasse on võimalik palju asju paremaks teha.

Igas valdkonnas töötab andekamaid ja vähemandekaid inimesi. Millegipärast paneme aga õpetajatöö puhul vähem tähele seda suurt vastutust ja koormust, millega õpetajad töötavad juba praegu –  ja laome neile järjest õlgadele aina rohkem ja rohkem nõudmisi. Ootame, et nad teeks imet, seal kus ime võib ollagi vaid kõrvalseisjale märkamatu muutus. Mõne tõrvatilga pärast meepotis, paneme kõik õpetajad ühe nimetuse alla, et kooliprobleemid, mis iganes kujul need ka ei eksisteeri, on ikka “saamatu” õpetaja süü?

Kõiki probleeme ja muresid saab lahendada esmajärgus kuulates. Kuulates ära. Kuulates päriselt. Mis on õpetajatel mureks? Teiseks, nende murede lahendamine peab olema sisuline, mitte järjekordne “reform”, mis probleemi küll tunnistab aga lahenduseks pakub veel rohkem bürokraatiat, ümber-täiend-üleõpet õpetajatele koos pika rivi täiendavate kohustustega. Taaskord õpetajatele. Sest kõik reformid, mis kellegi peas, kes ise päevagi koolis pole töötanud, kuskil kabinetivaikuses alguse saavad, maanduvad alati ja eranditult õpetaja töölaual täiendavate ülesannetena.

Uue kooliaasta eel, mis on natuke liblikad-kõhus-elevile ajav ja rõõmus aeg, mõtleme meie armsate ja kallite õpetajate peale. Kes on ka inimesed Ja kes teevad Suurt ja Keerulist Tööd, mille osas peaksime neid rohkem usaldama ja toetama. Parafraseerides Kennedyt, võiks kasvõi mõni üksik kord mõelda: “Ära küsi,mida su õpetaja peaks sulle andma, vaid mida saad sina oma õpetajale anda”?

Tagasi saab alati kuhjaga, ma tean