Autor: Kristi Jõeorg
Miks haridussüsteem on ikka veel paljudes koolides jäik ja täiesti paindumatu? Miks ei ole kooli ja kodu vahel mõistvat suhtumist? Miks ei saa väljastpoolt heade ideedega koolidesse sisse? Miks pole pärast suuri ja kalleid riiklikke kampaaniaid siiski suudetud kiusamisi koolidest välja juurida?
Eesti Haridustöötajate Liidu värske uuringu kohaselt on väikese palga ja ülekoormuse tõttu ligi 60% Eesti õpetajatest kaalunud töölt äraminekut ning tervelt 92% on kogenud läbipõlemist. Eesti õpetajaid hoiab endiselt ametis armastus õpetajatöö vastu, aga ka kõrge vanus ja lähenev pension.
„Õpetaja koormuse puhul tuleb arvestada, et töö klassis õpilastega on vaid jäämäe tipp. Hea tunni ettevalmistamine ja pärast tagasiside andmine võtab vähemalt kaks korda rohkem aega. Seega on õpetajate töökoormus kokku märksa suurem, kui sageli arvatakse. Selle all kannatab paraku õppe kvaliteet,” selgitas EHL-i esimees Reemo Voltri.
Uuringust selgus, et õpetajatööl siiski jätkatakse töö sisu, toredate kolleegide ning innustavate õpilaste pärast. Ligi viiendik õpetajatest vastas, et jätkavad, sest kõrge vanuse tõttu oleks raske muud tööd leida.
Räägitud on ka sellest, et töötaja, kellel pole sära silmis ei peaks tegema tööd, mis sära silma ei too. AGA selgelt on näha, et sära oleks silmis, kui sära ei kustutataks. On juba habemega lause, et lapsed on meie tulevik! Kuidas saab siis nii olla, et õpetajad, kes on otsesed laste mõjutajad kooli keskkonnas, peavad nuruma palka juurde. Riigi huvi peaks olema arusaam, et oma rahva hoidmine ja edendamine on esimene prioriteet. Rahvas on see, kes hoiab siis omakorda riiki. Rahva areng algab aga kodust, lasteaiast ja koolist. Jah, võime loota rahvaalgatusele, nagu meiegi siin videos aga oluline on riigi ja süsteemide poolt poolele teele vastu tulla ja luua lisavõimalusi, et õpetajate ressurssi õigesti kasutada nt abiõpetajad kooliõpetajatele, et tekiks rohkem sisemist ressurssi lapsi märgata ja juba eos erinevate väljakutsetega tegeleda nt laste omavahelised hõõrumised, mis võivad kujuneda kiusamiseks, mida on juba keerulisem pidurdada. Koolipsühholoogidel on samuti käed-jalad tööd täis ja spetsialiste napib. Meil on aga Eestis palju väga häid spetsialiste, kes ei ole Tartu Ülikooli õppe taustaga. See ei tee neid kuidagi kehvemaks. Pigem on nutikas ja tark nende spetsialistide oskusi samuti ära kasutada, mitte kõrvale lükata ja oma vähese ressursiga jättagi asju tegemata. Koostöös peitub alati suuremate tulemuste saladus! Oleks meil vaid oskust teha rohkem koostööd, mitte vastanduda ja pidada enda asja vaid selleks ainuõigeks ja tühistada kõik muu.
Kuidas me saamegi oodata, et õpetajal oleks jaksu märgata laste emotsioone ja vajadusi, kui nende omi ei märgata. Taaskord on tore vanarahvatarkus öelnud, et sealt kust võtta pole, ei saa ka anda.
Võtame midagi ette! Meie igatahes teeme seda enda poolt!
