Autor: Elena Koit
Dr. Stephen B. Karpman formuleeris tänaseks juba ligi 60 aastat tagasi sotsiaalse mudeli, mis võib tänases maailmas olla aktuaalsem ja akuutsem, kui kunagi varem.
Kõnealust mudelit nimetatakse “Karpmani draama kolmnurgaks”.
Karpmani käsitlusest pärit kolmnurk ilmestab erakordselt hästi vägivaldseid käitumismustreid erinevates inimsuhetes ning näitab selgelt ära selle, miks paljudes konfliktides ei jõuta tegelikult kunagi toimivate ja praktiliste lahendusteni.
Mistahes keerulises olukorras kiputakse end sageli lukustama rigiidsetesse ennast ja oma seisukohti õigustavatesse või siis vastupidi – teist osapoolt karistavatesse – rollidesse. See viib omakorda niigi suurte sisemiste pingete kasvamise, lahkhelide eskaleerumise ning üha uute konfliktsete olukordade tekkimiseni.
Kui algselt (1968-1972) arvati, et see teooria kehtib üksnes isiksus- ja käitumishäiretega inimeste puhul, siis tänapäeval võib seda dünaamikat kohata praktiliselt kõigis partnerlussuhetes (sh töökeskkonnas).
Seega, kui Sinu töö- või lähisuhetes on palju arusaamatusi, draamat, ebakõlasid ja kannatusi ning märksa vähem emotsionaalset lähedust ja edasiviivaid lahendusi, siis soovitan Sul lugemist jätkata.
Hea uudis on see, et lahendamatuid olukordi pole ning ka emotsionaalselt dramaatilisest triangulatsioonist on mitu väljapääsu.
Kõige lihtsamalt öeldes on Sul selleks vaja muuta viisi, kuidas Sa konfliktsete olukordadega toime tuled.
Selleks, et leida väljapääsu on alati vaja alustuseks teadvustada seda, kus Sa oled!
Karpmani kolmnurk on imehea ja ülilihtne tööriist mõistmaks düsfunktsionaalseid suhtedünaamikaid ning erinevaid rolle konfliktsetes olukordades.
Samuti annab see võimaluse jälgida osapoolte rolle konfliktse olukorra muutumisel ja võimendumisel.
Lühidalt kokku võttes märkas Karpman, et mistahes konfliktses olukorras tekib süüdlane vs ohver ehk siis pahalane vs kannataja dünaamika.
Üsna peagi ei ole ükski konflikti osapool enam orienteeritud lahenduse leidmisele, vaid keskendunud oma rollile ning olukorraga kaasnevatele dramaatilistele emotsionaalsetele kannatustele.
Draama varjutab tegeliku probleemi olemuse ning muudab pimedaks võimalike lahenduste suhtes.
⦾ Karpman defineerib need kolm rolli järgmiselt
⦾ Ohver (see, kes jääb alla)
⦾ Tagakiusaja ehk agressor (see, kes jääb võimupositsioonile)
⦾ Päästja (see, kes asub jõude tasakaalustama, ehk siis ohvrit jõustama ja tagakiusajat ründama).
Selleks, et dünaamikat mõista, on vaja neid rolle natuke lähemalt tundma õppida.
⦾ OHVER ⦾
Alustuseks tuleks koheselt ära mainida, et ohvri all ei pea me siinkohal silmas kedagi, kes tegelikult mingi raske kuritöö ohvriks on langenud, vaid kedagi, kes lihtsalt tunneb ennast allajäänuna või käitub mingis olukorras ohvrina.
Tihtipeale võimendab see tegelane oma rolli ning sealhulgas ka enda kannatuste suurust ja ulatust.
Sõltumata kannatuste tegelikult suurusest – ohver tunneb ennast päriselt allasurutu, abitu, lootusetu, väeti, häbistatu ja alandatuna ning ei suuda langetada otsuseid, lahendada probleeme, nautida elu või seada ja saavutada isegi kõige väiksemaid ja lihtsamaid eesmärke.
Ohvril on palju vabandusi ning taustal tiksuv seisukoht, et maailm ja inimesed on tema suhtes olnud ebaõiglased.
Tema seisukoht on enamasti “vaene mina”.
⦾ TAGAKIUSAJA ⦾
Tagakiusaja on konfliktses olukorras võimupositsioonil olev tegelane.
Ta on kontrolliv, süüdistav, kriitiline, etteheitev, hinnanguline, allasuruv, vihane, autoritaarne, rigiidne ning vähemalt konkreetse olukorra perspektiivist – võimupositsioonil.
Tagakiusaja on endas kindel ning tema vankumatu seisukoht on – “teine on kõiges süüdi”.
⦾ PÄÄSTJA ⦾
Päästja näol on tegemist abistajaga.
Ta tunneb ennast süüdi, kui ta ei sekku ega päästa kõiki abivajajaid.
Ometigi, mida päästja tihti ei märka, on tema päästeoperatsioonide tegelikud tagamaad ning negatiivsed mõjud.
Päästja hoiab ohvrit sõltuvuses ning annab talle alateadliku õiguse ebaõnnestuda (ennekõike läbi tema olemusliku abituse ja väetisuse ning õnnetu saatuse kinnitamise).
Päästja tegevus ei ole sugugi nii isetu nagu võiks arvata.
Lisaks sellele, et see annab talle võimaluse tunda end suure, väeka ja olulisena, on tal võimalik võõraid probleeme lahendades vältida tegelemast enda isikliku elu ja selles aset leidvate kannatustega.
Tema peamine seisukoht ja läbiv joon on: “las ma aitan Sind” või teisisõnu – “las ma lahendan Su probleemi parem ise”.
⦾ KUIDAS KOLMNURGAD SÜNNIVAD? ⦾
