Teele asumine nõuab julgust.
Koju tagasi pöördumine usaldust.
Teekond vormib erinevused.
Kojujõudmine liidab need äratundmisse.
Õrnus ja jõud.
Orb magab kraavis kivi pea all.
Sõdalane magab kraavis mõõk pea all.
Kummalgi pole kodu.
Ometi.
Mõlemas on teineteise jaoks kodu ja äratundmine …
Üks seisab värisevate käte ja aukus silmadega armetuna uksel ja ei oska tuppa tulla.
Teine tuigub rohmakalt ja kohmakalt tanksaabastega esikus. Kardab midagi ära lõhkuda.
Ühmab midagi kohmetult.
Teadvuse avardumine sünnib kogemuspuudutustes.
Maailmapildi peenenemine kannab kaugele.
Kaugenemine ühest ja ühtsusest viib maailma servadele.
Üksnes sügav sisemine äratundmine saab tuua tagasi ühtsusse.
Üksnes sügavalt siiras vaimupuudutus saab alustada kallistust …
Närvikoetise sisesügavat, saladuslikku ja õrntundlikku usalduse puudutust, mis põimub vähehaaval omaksvõtus …
Sünnib imepeente tajuimpulsside ühinemine … näen seda nagu salaussipesa, milles sisemine närvikoetis üksteist äratundmises kallistab…
Kodutunne sünnib.
Sõdalane pöördub koju.
Võtab orvu kaissu …
Endas ja omavahel.
Orvu maine armetus kasvab teekonnal sõdalase vaimseks väeks ja vapruseks, mis viib omakorda maisesse armetusse.
Sõdalast ei säästeta.
Ükski kivi pole talle liiga kõva, koorem liiga raske, tuli teda ei kõrveta ega külm valvepostil võta …
Ja sealt võibki äkki sündida äratundmine…
Baasäratundmine alasti sündinu sügavast sisemisest tõest.
Mis liidab kogu kogemusrännaku taas ühte äratundmisse.
Kojujõudmisest.
Armastusest.
Kaastundest.
Tasakaalust.
Usaldusest.
Omaksvõetusest.
Süda on saanud sügavad silmad, milles peegeldub elu tähendus.
Millesse elu lõpuks ometi vabalt hingama mahub.
Foto: Pixabay
