Oleme keset kaootilist aega, kus vanal korporatiivsel moel inimkond enam kaugele ei purjeta (sel moel “edu” saavutamise illusoorsus tuleb iga päevaga üha selgemalt esile) ning uusi võimalusi alles luuakse, ehkki uue ühiskonna visionäärid on sellega tegelenud juba aastaid. Maailmas on loodud palju toimivaid pilootprojekte, alustades vaimse tagapõhjaga kogukondadest (nt Auroville, Damanhur jpt) ning lõpetades rahavaba ühiskonna ideaali kandva UBUNTU-mudeliga (Michael Tellinger). Meil Eestis on samuti loomisel nii Valguslinn, kui on meil olemas ka Ubuntu Eesti tugigrupp, rääkimata paljudest suurematest ja väiksematest juba tavapärasemaks muutunud kogukondlikest üksustest, mida ühendab Eesti Kogukondade Liit.
Globaalsest kriisist väljumiseks on teadlik osa inimkonnast hakanud juba hulk aega tagasi liikuma terviklikult mõtestatud ehk holistlik-integraalse ühiskonnakorralduse suunas. Tulevikuühiskonna üks võtmesõnu on iseorganiseerumine.
Mis on ühist iseorganiseerumisel ja kaosel? Kui inimene terviksüsteemina ei haldaks ära kaost, millega eriti praegune aeg teda kostitab, siis oleks ta juba ammu välja surnud. Inimorganism on uskumatult võimekas transformeerija, tulles väga pikalt toime erinevate saasteainete, mürkide ja muude häirivate tegurite neutraliseerimisega. Viimased aastad on pannud eriti tugevalt proovile inimeste psüühika ehk otse välja öeldes – inimeste hulluksajamine tundub olevat saanud vana süsteemi peamiseks eesmärgiks. Seda nn psüühilise kriisi olukorda võib vaadata mitme nurga alt.
Esmalt võib seda vaadata inimkonna depopulatsiooni agenda perspektiivist, mille kohta eesti keeles on tõlgitud ja ilmunud piisavalt materjali (vt nt kirjastuselt Reval Buch ilmunud saksa arstide Karina Reissi ja Sucharit Bhakdi teist koroona-raamatut pealkirjaga “Mask maha”) ning mille kohta regulaarselt saab lugeda ja kuulata Edmund Burke’i seltsi lehelt ning väljaannetest Makroskoop, Objektiiv, Telegram ja Vanglaplaneet.
Aga seda psüühilist kriisi võib ka vaadata võimsa transformatsiooniprotsessi ühe olulise faasina, mille oluline tunnussõna on kaos. Kui väline olukord sunnib inimest väljuma harjumuspärasest elust, n-ö mugavustsoonist, siis on võimalik üleminek läbi kaose kõrgema tasandi korrastatusse ehk individuaalsel tasandil läbida individuatsiooniprotsess ja kollektiivselt luua uued elukorralduslikud võrgustikud, mis on kõrgemal teadvustasandil ning harmoonias loodusega.
Toon siia kõigepealt näite teaduse valdkonnast. Klassikalise, tasakaalu termodünaamika kõrval arendati XX sajandil ka mittetasakaalu-termodünaamikat, Ilya Prigogine pälvis 1977. aastal Nobeli preemia dissipatiivsete struktuuride (termodünaamilisest tasakaalust kaugel asuvad avatud mittelineaarsed süsteemid) eest. Teatud kriitilistes bifurkatsiooni punktides (äärmuslikult ebastabiilsetes olukordades, kus leiavad aset dramaatilised ja ettearvamatud sündmused) võib dissipatiivne struktuur nii hävida kui ka teha läbimurde, luues uue(d) kompleksse(d) struktuuri(d). Just sellel hetkel võib transformatsiooniprotsessi saatuse otsustada nähtamatute jõuvahekordade muutus, mis tuleneb mingist tugevast impulsist.
Kandes selle võrdpildi üle kollektiivsele teadvusele, on tugeva nähtamatu impulsi rollis praeguses ajas individuatsiooni läbinud inimeste osakaalu järsk tõus ning nende nn energeetiline sagedus, mis muudab mängu. Teadlik inimene suudab absurdi maandunud ühiskondlikke olusid tervitada kui head treenerit, et kaevata endas lahti kõik Varju kihid. Mida suurem hulk inimesi suudab teadvustada Varju tegelikku olemust, seda rohkem avaldub inimeste Looja-potentsiaal ning seda võimsamaid metamorfoose hakkame kogema ka ühiskonnas.
Sellel uuel tasandil ei kohta me enam vanu võimu- ja egomänge, püramiiditaolist hierahiat jmt. Uut ühiskonda saab luua inimestega, kes tõeliselt usaldavad üksteist ja kus kogu protsess on läbipaistev. Igaüks annab endast parima selles vallas või valdkondades, milles tema on andekas ja võimekas, üksteist toetatakse ja aidatakse iseenesestmõistetavalt ning delikaatselt. Meil kõigil on omad tugevad ja nõrgemad küljed, kõrgema teadlikkusega meeskonnas toimub nõrgemate külgede tasakaalustamine teiste poolt loomulikult ja vahel isegi märkamatult, sest eesmärgiks on luua elukorraldust kõigi olendite kõrgeimaks hüvanguks. Selle võrdluseks võib tuua elusorganismi, kus kõigil organitel on oma väga oluline roll (ei ole maks olulisem kopsust või aju südamest) ning ühe organi tasakaalust väljaminekul tõttavad teised organid seda kohe tasakaalustama, et säilitada organismi terviklikkus.
Iseorganiseeruva organisatsiooni põhimõtete mõistmine algab inimese kui tervikliku olendi aktsepteerimisest sellisena nagu ta on. See omakorda igaühe julgusest tunnistada iseennast kõigi oma vooruste ja ebakohtadega, armastada nii oma andeid kui ka haavatavust, õrnust, traumadest tekitatud pimekohti, ebakindlust ja kõike muud, mida kiputakse edukultuse maailmas lahterdama n-ö miinuspoolele. Alles siis, kui me võtame end vastu nii oma valguse kui ka varjudega, oleme me empaatilised teiste inimeste suhtes ning suudame mõista protsesse teistes inimestes ja ühiskondlikus transformatsioonis. Ning alles siis avaneb tegelik võime mõista iseorganiseerumise sügavamat tähendust.
Kas Sa oskad ette kujutada organisatsiooni, kus puuduvad ülemused, mis organiseerib end ise nagu elus organism ning kus Sa oled oodatud sellisena nagu Sa oled? Sotsiaal- ja majandusteadlane Frédéric Laloux on sel teemal kirjutanud raamatu Reinventing Organizations: A Guide to Creating Organizations Inspired by the Next Stage of Human Consciousness (“Taasleiutame organisatsioonid. Loome organisatsioone kooskõlas inimkonna uue teadlikkusega”) ning selle kohta saab lähemalt uurida siit – https://www.reinventingorganizations.com/.
Teel iseorganiseeruvasse ühiskonda läbime me perioodi, kus püütakse katsetada erinevate hübriidsete vormidega uuest ja vanast mõtlemisest, püüdes vanadest struktuuridest kaasa võtta parima osa. Kuivõrd elujõulised need saavad olema, oleneb neis osalevate inimeste tahtest ja julgusest vaadata otsa Varjule iseendas ning sellest varjude orust julgelt ja sirge seljaga läbi minna.
Selge on aga see, et struktuurid, mis loovad uuesti korduvaid kontrollitud mustreid, kuhu inimesed kinni jäävad, ei vii elu edasi. Selle illustreerimiseks on loodud paljukihiline allegooriline filmiseriaal Westworld, mis aitab lahti mõtestada ka praeguses ajas lahtirulluvaid sündmusi.
Mina siinkohal tänan lugejat ja Rahvameedia asutajaid ning soovin portaalile edu. Jätkan oma tegevust teistel lainepikkustel.
