Filosoof Martin Buber oma üleminekus vaimsuse müstiliselt arusaamalt selle dialoogilisele mõistmisele, mis on üles ehitatud isikutevahelisusele ja koosolule (Gemeinschaft), kirjutab, et vaimse saavutuse tõeliseks kohaks pole mitte individuaalne kogemus, vaid kooslus, „vahel”. „Vaim ei asu mitte minus, vaid „mina” ja „sina” vahel, ta ei sarnane mitte verele, mis sinus ringleb, vaid õhule, mida sa hingad.” „Jumala saavutamise sfääriks on „Vahel” – see, mis loob tõelise Kooskonna.” (Mendes-Flor). Ja see Kooskond „kujutab endast sündmust, mis sünnib keskmest inimeste vahel.”
Dialoogi tuumaks müstilisel tasandil on Intellekt – Loov Mõistus, mis (kriya)joogalikus tähenduses ühendab endas teadlikkust, loovust, intuitsiooni, taiplikkust, (olulist ja ebaolulist, Head ja Kurja jne) Eristavat Tarkust, (naiselikku) empaatiat… Siin ilmselt ei piisa, kui kogeme üksnes emotsionaalset ühtsust selle autentsuses, rääkimata vaistlikust, instinktiivsest koostundest. Selline Intellekt kui integraalne ja viimselt transpersonaalne tasand inimsuhtluses ühendab endas ka meheliku tegevuslikkuse, isikliku vabaduse vajaduse, õigluse ja õiguse (reeglid, juura), naiseliku suhtluslikkuse (sidemed), hoole ja vastutusega… Jungiaanlikus süvapsühholoogias võiks seda nimetada vastassugupoole arhetüübi integreerimiseks endas.
Kui kogeda Martin Buberi dialoogifilosoofiat (mida kohtame juba Sokratese „ämmaemandakunstis”, kui ta inimestele Ateena tänavail mõtlema ärgitavaid küsimusi esitas) täna elulise ja tõhusana, siis millisel dialoogitasandil me praegu asume? Kas me oleme leidnud lisaks väele iseendas ka „väe meie vahel”? Ja kui jah, siis kas see side on ainult instinktiivne (ellujäämisvajaduste plaanis) või emotsionaalne (eneseavamised) või midagi enamat? Kas Eestis on kujunenud uus inimlik, moraalne Intellektuaalne Kese, mille tegevust võib nimetada „loovaks terviklikuks koos edasi mõtlemiseks” koos sellega kaasuvate sünergiate ja sünkroonsustega? Kas inimesed „unustavad” end koos mõtlema, mil Mõte sünnitab Mõtet, nii et lühikse ajaga avastatakse mõtteseoseid, milleni üksi jõuaks võib-olla nädalate, kuude või isegi aastatega. Selline piiritu Puhas Mõtlemine kui Pierre de Chardin`i Noosfäär meenutab Vaba Langemist „absoluutse teadmise” Sügavikku, mida mõned kogevad mh kliinilises surmas. Mis – maisemalt väljendatuna – meenutab mõneti Indiaani Jutupulgaringi, aga ka Lääne ettevõtluskultuuris rakendatud Ajurünnakut. Mida sotsiaalses plaanis võime nimetada ka Ümarlauaks, Nõukojaks ja viimselt – Püha ümber koondunud Vaimseks Vennaskonnaks? Mis on ühtaegu ühiskonna Strateegiline Keskus. Nagu seda Laulva Revolutsiooni ajal oli nt Loomeliitude Kultuurinõukogu.
Kas see tuleb meile tuttav ette? Minu meelest väga harva.
Mistap olemegi sunnitud tegelema reeglina stiihilise reageerimisega vastaspoole järjepidavatele „sigadustele”, jõudmatagi strateegiani. Mis saab sündida vaid Intellektuaalses Dialoogis. Mis ei tähenda, et selles poleks emotsioone, vaistu, ratsionaal-loogikat jms – kuid need pole peamised ega määravad. Määrab Vaim – mis on ühtaegu orgaanilise inimsuse võidu pant. See on see, mida pole AI adeptidel. „Vaim on see, mis teeb elavaks!” Millel on vormitu (Lõputu Puhas Teadvus) ja vormitud külg – Logos, Intellekt. Ja alles Vaimus me oleme üks! Dialoog on lihtsalt kiireim meetod, n-ö vaimne praktika selleni jõudmiseks.
Dialoogivõime arengupsühholoogilised eeldused
Kui me räägime Dialoogi puhul teatud „ühekssaamisest” nii Puhta Mõtlemisega kui ka üksteisega, siis oleks vast huvitav vaadelda lühidalt „ühekssaamise” kolme astet inimarengus tervikuna – ja seda kaasaja „teadvuseteaduste Einsteini” Ken Wilberi käsitluses.
Imik on teatavasti algul eristamatu oma emast ja seejärel ka väliskeskkonnast. Viimase avastamise käigus paneb ta selle algul ühte patta oma sisemaailmaga, kogedes maagilist „kõikvõimsust” (mille relikte võime kohata ka paljudes täiskasvanutes, kes oma maailma muutmise võimet drastiliselt üle hindavad).
Kuid seejärel algab ahenemine.
Esmalt muutub mitte-minaks ehk millekski võõraks ja ohtlikuks väliskeskkond, „maailm”. Seejärel võõrandub inimene oma kehast, kui ego avastab, et keha on surelik ja oma surmahirmus kolib üle kujutlusse ehk pähe, kogedes siitpeale äratõugatut „vaese venna eeslina” (nagu nimetas seda oma askeesis Püha Franciscus), kellega tuleb leppida kui paratamatusega. Loomulikult muudab see võõrandumine keha ajapikku tuimaks, väsinuks ja haigeks.
Kuid sellega pole inimese „ahenemine” veel lõppenud – ees ootab veel kitsam meelevangla. Nimelt hakkavad kusagilt alates tunda andma sünni- ja lapsepõlvetraumad, „karmavõlad” jms üha pimedam „kelder”, millele tuleb kaas kindlalt peale suruda. Ja seni terviklik ego laguneb omakorda kaheks – Varjuks ja Maskiks (Persoonaks). Kuna Varju teadmatuses hoidmine kulutab palju elujõudu, leiab Mask väljapääsu selle projitseerimiseks väljapoole – aur lastakse välja teiste inimeste peale. Kes nüüdsest on ainusüüdlased tekkinud võltsmina kannatustes.
Pole vist raske näha, et suurem osa ühiskonnast vegeteeribki Maski tasandil, osaledes kõigi sõjas kõigi vastu. Kuid on inimesi, kes saavad kuskilt impulsi (mis meenutab Jumala armu) hakata liikuma tagasi kaotatud Avarusse. Kristluses nimetatakse seda patutunnetuse tekkeks – oma Varju ehk Haavatuse äratundmiseks ja tunnistamiseks, mis sünnitab meeleparanduse ehk kasvamise soovi. Mille käigus inimene õpib eeskätt teadlikult kohanema oma Varjuga, nii et see ennast ega teisi enam ei lõhu, mingis osas ehk ka seda tervendama. Sest põhilisimas jäämegi Haavatud Tervendajaiks, lihtsalt rõhu libisedes esimeselt sõnalt teisele.
Varju niimoodi integreerides saame uuesti varemalt kaotatud terviklikuks egoks – Persoona ja Varju omamoodi Pühaks Liiduks. Carl Jung nimetab seda sellitööks, mis peaks olema tehtud juba noorusaja alguseks, mis aga tegelikult teostub paljudel alles keskea kriisis. Ja just see terviklik ego on esmatingimus mingisugusekski viljakaks koostööks inimeste vahel, sh Dialoogiks. Ehkki selleks on vaja veel ka loovust ja keskendumisvõimet. Jung kirjutab, et Varju omaks tunnistamine on omamoodi elujõuplahvatus – energia, mis varem kulus Haavatuse allasurumiseks või tülideks ligimestega, on nüüd täielikult inimese enda käsutuses.
Kuid on neid, kelle jaoks kasvamine sellega veel ei lõpe. Järgmisena, tagurpidi üles tagasi ronides, ootab ees Pea ja Keha taasühendamine – psühhosomaatiline tervik, mida Ken Wilber nimetab Kentauriks (hobuse tagakeha pluss inimene nabast kõrgemalt), mis ühtlasi on personaalse arengu kõrgeim aste. Oma keha taasavastamine paneb aluse süvenevale kehalisele heaolule, mis päädib „puhtuses, kerguses, magususes” (nagu sõnastan seda oma Väe- ja Mõnuvõimluses) – mitte ainult oma kehatervise (füsioloogia), vaid ka selle energiate valitsema õppimises, mis juhib meid tagasi noorusaja (ja lapsepõlve) energiasse ja seekaudu kasvavasse loovusse, aga ka vitaalsesse vananemisse, eatusse… Idas räägitakse sellega seoses nektarist meie kehas…
Loomulikult on Kentaur veel dialoogivõimelisem kui terviklik ego, kes võib mh tegeleda ka lihtsalt oma keha piitsutamisega, nagu see askeesis kombeks. (Meenub Püha Augustinus, kes väidetamisi lasi end lausa kastreerida.)
Edasi jääb veel viimane aste – taasühinemine maailmaga, mis on ilmselt kõige keerulisem. Ehkki 3/4 inimestest on elu jooksul kogenud kõrgemaid teadvuse muutunud seisundeid, sh müstilisi ühtsus- ja samasuskogemusi, on need vaid ajutised, eesmärk on aga püsiva teadvusestruktuuri saavutamine. Mida piltlikustab nt Taro Suurte Saladuste viimane kaart Maailm (prepersonaalsest algajast Narrist on saanud transpersonaalne Kõiksus) ja Kristuse arhetüüp – kes kannab kogu maailma valu (patu) ja rõõmu, olles saanud Maskist Iseendaks ja lõpuks Iseendast Eikellekski.
Sobivad pühhoteraapiad kui meie kasvu kiirendajad
Ken Wilber on süstematiseerinud ka nimetatud astmete kiiremaks saavutamiseks sobivaimad teraapiad. Transpersonaalne psühhoteraapia teab, et teadlikkuse astmele mittevastav teraapialiik võib teha inimesele hoopiski kahju.
Niisiis Persoona (Maski) ja Varju terviklikuks egoks ühendamiseks sobivad freudistlik pühhoanalüüs oma vabade assotsiatsioonidega (kuhu Vari “tahtmatult” sageli sisse lipsab, nii et terapeut saab alustada sellega tööd), psühhodraama, transaktsionaalne analüüs, ego-psühholoogia, reaalsuse psühhoteraapia. Midagi analoogilist psühhoanalüüsiga kasutab oma erahuvides ära ka suurt sõltuvust tekitanud ja paljudes riikides keelatud saientoloogia, millest pajatab film „Meister”.
Järgmisel astmel aitavad humanistlik-eksistentsiaalsed psühhoteraapiad (gestaltteraapia, logoteraapia, eksistentsiaalne analüüs, bioenergeetika, Rogeri (Carl Rogersi) psühhoteraapia) taasühendada tervikliku ego (kui mentaalsuse, kui Pea) ja sellest mingis eas “eraldunud” Keha, andes kokku psühhosomaatilise terviku ehk Kentauri.
Kentauri ja maailmaga müstilise ühinemise vahele jäävad transpersonaalsed tasandid, millesse aitavad meid tuntumatest kõige tõhusamalt Jungi analüütiline psühholoogia ja psühhoteraapia, Asagioli psühhosüntees ning Maslow poolt loodud praktikad. Sinna kuulub mh ka teravnenud adekvaatse eneserefleksiooni ehk Tunnistaja faas kui mittesamastumine meeleliigutustega, mida aitavad selgendada Vipassana, Satipatthana, kriya-jooga, mindfulness jt juba otseselt teadlikkuse (kahekordse teadvuse) tehnikad.
Lõpuks jääb ühendada veel Kentaur ja maailm (keskkond), milleks sobivad hinduistlik advaita vedanta, zen-budism, mahajaana ja vadžrajaana budism, tiibeti budismi ja jooga kõrgemad astmed, samuti kristlik, islami ja judaistlik müstitsism.
Peeter Liivi foto
