Jah, elu armastab meid, Kallis. Täiega. Senine elu on olnud uskumatu teekond, millele siinkohal veel korraks tagasi vaadata. Sa vaatad ja näed, kui palju armastust me ümber tegelikult on, kui palju hoolimist, kui palju soojust, naeru ja kergust. Ja armastus lihtsalt on.
On kogu aeg olnud ja on ka edaspidi. Kui ainult lubame selle endale ligi, kui lubame kaitsemüüridel langeda, kui tunneme ära armastuse teel tõkkeks olnud jäigad uskumused ja tunded ning vajume hirmu udulooridest läbi. Lihtsalt laseme minna. Lubame ka elu armastusel minna. Sest usaldus elu enese müsteeriumi suhtes, suurema juhatuse suhtes meie enese sees, on kasvanud nii tugevaks; usaldus, et elu ise kannab Sind, on piiritult paisunud nii, et elul enesel pole enam muud valikut, kui Sind oma kätel hoida ja kanda!
Jah, ilma suletuse müürideta elu sees kohal olla on vahel valus ning raske. Sest nii koged Sa elu vahetult, oled kohalolus haavatav. Sa ei püüa keegi olla, vaid lihtsalt oled. Koged seda, mida koged – ka vahetult. Aga Sa tead, et ainult siis, kui oled kohalolus, selles hetkes ja paigas, kus parasjagu tegelikult ka oled, just siis oled Sa Allikale kõige lähemal. Siin Sa kehastad Loojat. Sinust on saanud Maag ning Võlur samaaegselt.
Just selles paigas genereerid valust armastuse. Sa puhastad võitlushaavad. Sa hoiad ja paitad elu. Sa ei kisu vanu haavu lahti, vaid armastad. Armastad ka siis, kui oled kogenud valu, eriti just siis. Sa ei saa teisiti. Sa ei saa mitte tunda enda sees viha, sest siis ei kogeks Sa ka armastust. Sa langetad tänus pea.
Armastad veel rohkem, veel tugevamalt, veel sügavamalt elu ennast ja elu armastab Sind vastu. Pingutus kestab vaid niikaua, kuniks Sinus valu kaob ning vabaneb, sest Sa ise lased sellel minna. Sa ei loo enam kannatust juurde. Vabastad olnut järjepidevalt, kannatlikult, ja lood kergust.
Sest elu soovib, et elaksime. Elu soovib, et teda tunneksime ja kogeksime. Vahel on elul niiske nina, vahel soojad käed. Vahel lahke sõna. Mõnikord ta nurrub Su süles ning vahel poeb kaissu. Elul on mõnikord maasika maitse ning rändlindude hääl. Vahel on tal sügav ning kõmisev kõla ning vahel vaevukuuldav õrn helin. Vahel ta müksab ja mõnikord kutsub Sind kaasa. Ning vahel – elu vaikib, vaikib pikalt. Kuid pole Sind unustanud. Sa tead, et ta hoiab ja näeb.
Ja siis kuulen, kuidas mu pisikese maja katusel krabistab vihm. Tunnen elu, tajun Su puudutust, Kallis. Ning Sina lihtsalt oled. Oled olemas, minu kõrval, oma hinge teel. Tea, et tunnen Su igas hetkes sügaval enda sees ära ning just tänu sellele ühendusele kuulen ja näen.
Marilii Toots on raamatute “Rännud hingemaastikul” ja “Kukkudes armastusse” autor
Fotod: Ruudu Rahumaru ja Urmas Volmer
Töötlus: Marilii Toots
