Loogikavead – sama kiirelt kui tõusevad hinnad, tõuseb ka valitsuse reiting.

Tavainimene mitte ainult ei märka, vaid tunneb kõrvetavat valu, kuidas hinnad päev-päevalt hoomamatutesse kõrgustesse tõusevad. Järjest sagedamini peame tegema valikuid toidupoes, kas piim või leib, kalast ei maksa enam unistadagi.

Samal ajal loeme reipalt rõõmsaid uudiseid, kuidas valitsusega üha enam rahul ollakse. Tundub justkui alamad aplodeerivad kallidusele, mille lõppu ei olegi näha – lausa õnn on hoovile sõitnud, sest kõik mis kallis, on järelikult ka hea ja kvaliteetne! Lõviosa inimesi muutub aga järjest õnnetumaks ja vaesemaks ning mentaalne tervis saab pöördumatu hoobi.

Samal ajal loeme söögi alla ja peale, kuidas oleme suuremeelsed, abistavad ja hoolivad. Toetame rahaliselt ja teenustega sisserändavaid ukrainlasi, sest nii vaatavad teised, kui ägedad ja hoolivad me oleme. Peaasi, et välja paistab hea! Seestpoolt rikneb kõik nagu kauaseisnud õun, mis seest ammu mädaneb, kuid säilitusained hoiavad välimuse ikka rõõsa. Seda tegevust iseloomustab ei miski muu kui väga hea turundus, inimesed ostavad ja tarbivad, kuigi paljud saavad aru, et tegemist on väärtusetu kaubaga. Hea turundusega on võimalik absoluutselt kõik maha müüa! Nii teame erinevaid häid kampaaniaid, näiteks osteti hullumeelsetes kogustes näpuspinnereid või kendaamasid, mis kõik täna kasutuna nüüd kuskil riiulis vedelevad.

Valitsus on justkui perepea, kelle ülesandeks on pere terve ja toidetuna hoida. Kui võrdleme riiki klassikalise peremudeliga, siis näeme järgmist: vanemad on üsna heal järjel, ostavad endile luksusbrändi riideid, sõidavad heade autodega, einestavad kallites restoranides jagavad raha siia-sinna, sest nii märkavad ka kõrvalseisjad, kui tore perekond nad on, kes panevad tähele kõiki ja kõike. Sageli võtavad nad väljanäitusele kaasa paar oma lemmiklast, kes saavad samuti osa perekonna näilisest rikkusest ja hüvedest. Nukker on aga asja juures see, et vanaema, vanaisa ja teised lapsed elavad täielikus puuduses, poolnäljas, külmas ja riieteta. Ja vahel võtavad lapsevanemad ka selle vähese neilt ära. Kui keegi lastest tihkab küsida valutava hamba jaoks raha, siis on vastuseks kindel ei, sest naaberküla inimesed vajavad kodu, toitu, treeninguid ja arstiabi. Nii võib juhtuda, et lapsevanemad on meie elus need, kes ellu enim kahju toovad.

Päriselus sekkuks selle peale lastekaitse, kes eraldaks lapsevanemad laste elust. Küsimus tekib, miks ei eraldata säärast valitsust meie inimestest? Valitsust, kes kahjustab rahva elu, tervist, heaolu ja vabadust.

Kust siis tuleb see valitsuse kõrge reiting? Ei kuskilt mujalt kui rahva hirmununa hoidmise arvelt. On loodud narratiiv, et võõras sõda on ka meie sõda. Eemalt vaadates on kõik alati väga hirmus. Eestlasel on meeles ka kogemus vene okupantide sissetungi ees, sest kuhu venelane sisse tuleb, sealt ta enam vabatahtlikult ei lahku.

Iga säärane mõttekäik tekitab aga küsimusi hoopis juurde ja küsimused, need ei ole praeguse valitsuse ja ka ajakirjanuse vaatevinklist mugavad, sest neile peaks ka vastuseid andma. Taaskord võib näiteks tuua peremudeli, halva peremudeli: lapsevanemad väldivad ülejäänud pereliikmete küsimusi ja parema meelega konstateerivad vaid fakti, et nii on ja nii jääb, sest meie oleme nõnda otsustanud. Saad ise suureks siis otsustad sina, seniks aga käitud minu reeglite kohaselt. Ehk kuniks jalad minu laua all, kehtivad minu reeglid. Olete märganud, et väga paljud emad-isad just nii käituvadki, kui neil pole argumenti selle kohta, miks laps näiteks kinno või sõbraga välja ei või minna – nad vastavad “sest mina ütlesin nii, sellepärast ei võigi.” Ülejäänu arutlusele ei kuulu, kuid just aus ja otsekohene arutelu on meil puudu.

Enamus inimesi on juba taolises mentaliteedis kasvatatud, et alati keegi otsustab nende üle ja nad ise polegi mingid arvajad ja nende soovid ei loe niikuinii.
Sellises keskkonnas üleskasvanud isik saabki vaid tänasele valitsusele aplodeerida, sest talle on süsteem tuttav ning ah-mis-mina-siin-tean-nemad-on-targad-ja-teavad-paremini