Meie keha toimib terviklikult üksnes täiusliku tantsuna mehelikkuse ja naiselikkuse vahel. Nii nagu me ei saa luua uut elu ilma mõlema osapooleta, ei toimi ka elu ilma nende koostööta kuigi tõhusalt.
Meie keha esmane tarve on hapnik. Väsinud inimene ei omasta hapnikku kuigi hästi ega suuda selle abil energiat toota. Muidu ta ei oleks väsinud.
Hapnikku meie keha paraku pelga sissehingamise kaudu niisama lihtsalt kasutada ei saa. Kogu meie ainevahetuslike protsesside ja hingamise lõpptulemus on rakuhingamine, mis vabastab kehas energiat. Selleks peab meie kehas kõik hästi töötama.
Kuigi rakuhingamine vajab kõikide mineraalainete tõhusat kasutust, siis millegipärast keskendutakse rauale. Olgu öeldud, et rauapuudust peetakse Lääne meditsiinis üsna üksmeelselt kõige suuremaks toitemineraalainete puuduseks. Samas on raud ilmselt üks väheseid mineraalaineid, mida tänane inimene (kui ta just taimetoitlane pole) oma toidulaualt piisavalt saab. Kusagil on suurem vastuolu, mida endiselt märgata ei taheta või ei osata. Tänapäeva meditsiin tundub olema kõrgtasemel, kuid sellest olenemata tuntakse heal juhul 5% sellest, kuidas keha tervikuna töötab. Kõikide protsesside koostoimet pidevalt muutuvates tingimustes on sedavõrd keeruline orkestreerida, et selliseid teadmisi meil väljaspool keha ennast tervikuna ei ole ega hakka ilmselt kunagi olema. Ega Nietzsche ilmaasjata öelnud, et ühes kehas on rohkem tarkust kui kõige sügavamas filosoofias.
Võtame sellegipoolest ette rauapuuduse teema ja vaatame seda teise nurga alt.
Raud imendub mineraalainetest esmajärjekorras. See on mehelik, jõuline protsess, et tagada selle aine olemasolu hapniku laiali kandmiseks hemoglobiinimolekulis.
Me võime nimetada rauda arhetüüpseks meeselemendiks. Tugevaks ja lojaalseks, et toetada kindlalt elu toimimist. Ta peab olema kaitsjana alati olemas. Raud on elementidest see, mis annab mehele meheliku jõu.
Kuid keha vajab hapniku laiali kandmiseks lisaks rauale ka vaske. Vask aitab viia rauda vajalikku vormi ja siduda teda hemoglobiini. Me võime nimetada vaske arhetüüpseks naiselemendiks. Soojaks ja hoolitsevaks, kes kannab elu edasi, kui meeselement on oma töö teinud. Vask on elementidest see, mis annab naisele naiseliku pehmuse ja intuitiivsuse.
Juba aastatuhandeid on meie püüdlused suunatud mehelikule maailmale. Sellel, kuidas üha rohkem saavutada. Kuidas olla üha tugevam. Maailmale, kus toetuse vajamine on nõrkuse tunnus. Kus emotsioonid on nõrkuse tunnus (viha kui rauaga seotud emotsioon muidugi välja arvata).
Me elame pidevas võidujooksus, kurnates end patriarhaalseid standardeid taga ajades. Soovimatuses hinge tõmmata ja end taastada käivitame end pidevalt stimulantidega. Nii kurname ära oma meheliku poole ja tegelikult kogu organismi. See on meil nii veres, et kui tavastimulandid ka ükskord enam ei tööta, siis laiutame imestuses käsi ja mõtleme, et mis nüüd lahti on.
Lahti on see, et me ei aktsepteeri enda naiselikku poolt ja selle vajadusi. Puhkamine, taastamine – seda tänane inimene endale niisama naljalt ei luba. Meie naiselik pool januneb helluse, pehmuse, vastuvõtlikkuse, tundelisuse ja puhkuse järele ning selle puuduses närbub kogu keha ja hing.
Sellises olukorras sirutame käe abi järele, meie verd testitakse, ja võibolla leitakse rauapuudus. Rauast saab tõepoolest puudus olla taimetoitlasel, rasedal, verekaotuse üle elanud inimesel. Paraku jääb suur osa näilises rauapuuduses vaevlejatest nendest kategooriatest välja.
Meie mehises, teaduspõhises maailmas lahendatakse raua (näilist) puudust tavaliselt rauatablettidega. Võttes sisse rauda ja eirates tema naiselikku kaaslast vaske ning kõike muud, mis selle kasutamiseks tarvis, ei saa me kuidagi korralikult hapnikku omastada. Kühveldame muudkui rauda sisse, aga ei anna organismile kaasa labidaid, millega seda rauda edasi kühveldada. See kurnab keha veelgi enam.
Kurnamisel juhtub biokeemiliselt midagi eriskummalist. Nimelt hakkab kehasse kuhjuma vask, naiselikkuse element, ning mida rohkem teda kuhjub, seda kehvemini me end tunneme. Nii naised kui ka mehed. Meie kehad on täis kasutuskõlbmatut vaske, mille tõttu ei saa ka raud oma eesmärke täita.
Vasemetabolism läheb üldjuhul kõige esimesena paigast, juba enne rauda, ja sellel on oma väga head põhjused. Vase normaalne kasutus eeldab head enese eest hoolitsust: head ehtsat toitu, piisavalt puhkust, stressi jätkusuutlikku maandamist, oma tunnete tundmist. Vaatame neid ükshaaval.
Miks on vaja head ehedat, mahedat ja kohalikku terviktoitu?
Kui me ei söö keha vajadusi täitvat toitu, siis vask reageerib tavaliselt esimesena. Nii üllatav kui see ka ei tundu, on meie mineraalainevaesel toidulaual palju vaske. Osalt seetõttu, et vasksulfaat on toitainevaestes tingimustes kasvanud taimede ”kaitsevahend”, aga neid põhjuseid on veelgi.
Üldjoontes võib öelda, et mida kehvem toidulaud, seda rohkem vaske. Kehv ei tähenda siinjuures mitte majanduslikult kehvi olusid, vaid pigem kõrgtöödeldud toitu jõukamate rahvaste toidulaual.
Mida rohkem vaske ja mida vähem muud elutegevuseks vajalikku, seda rohkem vask kuhjub ja seda rohkem see meie elutegevust segama hakkab. Meie jaoks ei ole ühe aine liig ja teiste nappus kunagi sobiv. Paljude inimeste jaoks on tervislik, keha vajadusi täitev toitumine endiselt kui mingi friiklus, millega normaalne inimene ei tegele. Normaalne inimene sööb paraku toitu, mida tema vanavanaema poleks toidu pähe äragi tundnud, ja peab seda millegipärast normaalseks.
Aga läheme edasi. Kui me ei anna endale piisavalt puhkust – siis vask reageerib esimesena. Ainult hästi puhanud keha suudab seda elementi hästi metaboliseerida. Juba väiksemgi väsimus hakkab vase kasutamist häirima ning see element hakkab kuhjuma ning vask ei jõua enam kehas sinna, kus teda tarvis.
Kui me ignoreerime ja surume alla oma tundeid – siis vask reageerib esimesena. See hakkab kuhjuma, sest selle kuhjumine võimaldab meil end tunnetest ja reaalsusest ära lõigata. Mida rohkem me end oma tunnetest ära lõigata soovime, seda rohkem sööme ka rämpsu ja kurname ennast, et seda mustrit käigus hoida. Seda endale teadvustamata on meil niimoodi “turvalisem”, kui tundeid tundes, sellepärast käitume nii.
Vaatame nüüd, mis on juhtunud mehelikkusega, mida me nii kõrgelt hindame, et naiselikkusel meie maailmas enam õiget kohta pole? Kui palju on ehedat mehelikkust veel alles?
Mehelikkus on täna hääbumas. Vaadake nooremat põlvkonda – alla viiekümnestes on see järjest silmatorkavam. Mida nooremad, seda rohkem hääbumine endast märku annab. Mehelikku olekut ja isegi mehist keha kohtab harvemini. Kitsad õlad, laiad puusad – seda näeb juba väikestel poistel. See on kurnamise, naiseliku poole eiramise tagajärg.
Noored mehed on üha naiselikumad. Sest nad on täis vaske, mis stimuleerib naishormoonide tootmist. Ka mehe keha toodab naishormoone. Nii nagu naise keha toodab meeshormoone. Sest need kaks on omavahel seotud.
Siinkohal tuleb mängu veel kolmas element – tsink. Selle mineraalaine abil toodetakse testosterooni, tähtsaimat meeshormooni. Mida rohkem testosterooni, seda paremini kogub keha rauda ja seda mehelikum on mees.
Aga keha ei saa toota piisavalt testosterooni, kui ta on ärritavat vaske täis.
Kuidas tunneb end tänane noormees maailmas, kus mehelikkus on A ja O ning tema ise üha naiselikum? Lisame siia juurde veel viljakusprobleemid. Kuigi neid tahetakse kirjutada enamasti naiste pärusmaale, siis jagunevad need meeste ja naiste vahel pooleks. Loodus soosib seda, et poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid, kuid toksilisus on hakanud seda erinevust muutma ning tasakaalu veelgi rohkem paigast lükkama.
Millal hakkame seda nägema ja midagi ette võtma? Kui elu edasi viimine sõltub nii otseselt mehelikkuse ja naiselikkuse koostööst, siis kuidas me saame ühte eelistada ja teist alla suruda? Õnneks on trendid muutumas ja naised avastavad end üha rohkem. Ning mehed saavad seeläbi olla rohkem mehed. Kuid see on siiski alles algusjärgus.
Lisaks sellele, et teha otsus enda naiseliku alge austamiseks, on vaja ka reaalseid muutusi igapäevases enese eest hoolitsemises. Olen pannud Sinu jaoks kokku soovitused, kuidas vähendada rauapuudust, mille leiad siit: https://energia.kairikuha.com/raud
Kairi Kuha on kirjutanud ”Elujõu käsiraamatu”, mis annab hea ülevaate sellest, mida on tänastes muutunud oludes elujõu taastamiseks tegelikult tarvis.
Foto: Pexels
