„Vot ütle mulle ameeriklane, milles on Jõud? Kas tõesti rahas?”, esitas sajandivahetusel vändatud filmi „Vend” peakangelane küsimuse ameeriklasest röövkapitalistile. „Noh petsid sa kedagi, said palju raha ja kas sa tõesti muutusid tugevamaks? Ei, mina arvan, et Jõud on Tões – kelle poolt on Tõde, see on ka tugevam.”
Asun seda arvamuslugu kirjutama mõni päev pärast üheksandat maid, vene inimeste jaoks kõige tähtsamat päeva, kuna just Võidupüha on see, mille külge kogu vene rahvas on keevitatud. Suur Isamaasõda on sündmus, mis on sügav haav praktiliselt iga vene perekonna ajaloos. Praktiliselt on iga venelane kaotanud mõne oma lähema või kaugema sugulase. Loomulikult, mida aeg edasi, seda vähem teeb see haav haiget. Kui veel Nõukogude Liiidus üleskasvanud inimeste jaoks olid sõja läbi teinud reaalsed vanaisad-vanaonud, siis noorematele põlvkondadele on nad teada-tuntud üksnes vanemate ja vanavanemate juttudest, kui nood võtavad välja vanad albumid ja hakkavad heietama, et näe, see on sinu vana-vanaisa, tema hukkus Stalingradis ja sai kangelasetähe, aga see siin on minu vanatädi Ljuba. Ta oli 17-aastane, kui sakslased ta koos kõigi teiste külaelanikega üles poosid.
Loomuliku asjade käigu korral jääks neid heietusi aina vähemaks ja usun, et tänaseks oleks too sõda ja sõjaohvrid juba unustusehõlma langenud. Inimene on juba kord sedasi loodud, et ka kõige halvematest aegadest jäävad mällu ainult meeldivad sündmused – põski paitav soe kevadtuul ja linnulaul või päikesekiir neitsilikult valgel värskeltsadanud lumel või öised jalutuskäigud suvises magavas linnas, esimene suudlus … kannatused üritatakse aga peita nii sügavale hingesoppi kui võimalik. Ammumöödunud asjad ju kedagi enam eriti ei puuduta, välja arvatud üks „aga”.
Viimase kolme aastakümne jooksul on tehtud kõik, et see haav vene rahva kollektiivsel hingel mitte mingil juhul kinni ei kasvaks. Ühest küljest on just Eesti, Läti ja Leedu ning endised sotsbloki riigid, sealhulgas Poola, pidevalt selles haavas kepiga sorkinud. On tehtud kõik selleks, et venelased mitte lihtsalt ei unustaks oma langenud sugulasi, vaid seisaksid kui üks mees oma hukkunud esivanemate mälestuse eest.
Kas te arvate, et venelased on unustanud Pronksiöö? Ausalt peab ütlema, et kuna 9. mai möödus ilma eriliste ekstsessideta, on eesti rahvas, ja nii imelik kui see ka ei tundu, tema juhid (ma ei pea siin silmas uut Euroopa Batmani – Kaja Kallast), suuremalt jaolt mõistlikud inimesed. See, et mõni tarkur vehkis pärast kaklust kusagil meediamaastikul rusikatega ja kinnitas, et meil on täielik õigus 9. mai pidustused alatiseks ära keelata, ei tule arvesse. See on lihtsalt mingit sorti poliitiline populism. Võib ju koos Vene tänava ümbernimetamisega kirjutada ringi ka kõik kalendrid, kus peale 8. maid tuleb kohe kümnes kuupäev. Nagu öeldakse: от греха по дальше. Oma olemuselt see midagi ei muuda. Peaasi, et on peremeestele ära näidata, et kutsu on tubli, haugub hirmsasti kaitsva aia tagant ja unistab, et kui seda aeda ees ei oleks kisuks möödakäijatal alukad üle kõrvade. Noh ja järelikult on ta kondi välja teeninud.
Samas, see, mis tehti Riias, kus kahel päeval koristati langenud sõdurite haualt(!) buldooseriga inimeste poolt toodud lilled ja veeti need veoautodega prügimäele, kaalub oma küünilisuse ja inimvihkajalikkusega mitmekordselt üles igasugu Pronksiööd. See on otsene inimestele hinge sülitamine. Kas tõepoolest on lugejate hulgas keegi, kes arvab, et sõdimine lilledega ja hukkunud inimeste nimede kinnikatmine puna-valgete ja sini-kollaste kaltsudega näitab riigi ja selle juhtide tugevust? Ei, see näitab nende väiklust, armetust ja argust. Pealegi on tegu otsese hauarüvetamisega ning satanistliku rituaaliga. Need riideräbalad aga muudavad igaveseks ajaks igavesti riigilipu just-nimelt kaltsuks.
Või kui vaadata seda sabatit, mida korraldasid Poolas mingid hullumajast lahti pääsenud tegelased, kes valasid politsei kaitsva pilgu all Venemaa saadiku värviga üle ja pildusid teda pesemata trussikutega, saab selgeks, miks poolakad on kogu oma ajaloo vältel alati igal pool peksa saanud.
Teisest küljest on Euroopa ning Ameerika hakanud selle viimase sõja sündmusi ümber kirjutama ja koolides uut ajalugu õpetama, mille tulemusel on tänaseks noorte hulgas levinud kindel arusaam, et sõja võitsid ameeriklased.
Ja võib öelda, et tõesti, ameeriklased võitsid. Kuid mitte sõja, vaid suure lahingu. Sõda kui selline pole siiani lõppenud. Seepärast ma räägingi Suurest Isamaasõjast, Maailmasõda aga kestab edasi. 1945. aastal algas lihtsalt mõneaastane vaherahu, pärast mida läks ta kuumast faasist üle külma faasi. Seda ju nii nimetatigi – Külm Sõda.
Kui keegi arvab, et see verine epopöa lõppes Nürnbergi kohtuga, siis kahjuks nii see ei olnud. Tänu sellele kohtupidamisele tõmmati oksa vaid käputäis selleks ajaks juba kasutuid tegelasi. Ajud aga sõitsid ookeani taha, kus ameeriklased andsid neile kõigile uue identiteedi, suured pangaarved, ilusad majad ja laborid, kus nood „arstid” ja muud raketiinsenerid jätkasid koonduslaagrites poolelijäänud eksperimente ning uurimusi. Kogu sellel rahvasterändamisel oli ka oma nimi – „Operatsioon Kirjaklamber”. Usun, et Stalin oli selle operatsiooniga kursis. Mida Churchill ja Roosvelt talle pakkusid, jääb nähtavasti eriteenistuste arhiividesse märkega „salastatud igaveseks”.
Igatahes on see sõda lõpuks uuesti jõudnud kuuma faasi ja nagu kõik alustatu on vaja siinilmas lõpule viia, peab ka selle sõja lõpetama. Ja sõja lõpetamine toimub nii riikide kui ka üksikisikute tasandil.
Me kõik lõpetame sõda oma elus. Meie kõigi jaoks toimub praegu Armageddon ehk hea ja kurja võitlus. Ja see võitlus toimub meis endis. Just meist endist ronib välja kogu see mustus, mis on sinna talletunud põlvkondade jooksul, aastatuhandetega. Kõik hirmud, vihkamine ja kadedus peavad sealt välja saama. Mitte midagi ei tohi sisse jääda, kõigest on vaja vabaneda. Kõik need meie deemonid tuleb tuua Valguse kätte, ainult sedasi kaovad nad ja ei mürgita inimese olemust. Päevavalguse käes põlevad nad tuhaks kui vampiir päikesekiirte mõjul. Kuid see Valgus, need päikesekiired tuleb omal luua. Tuleb lõpetada pimeduses kohmitsemine ja minna päikese kätte. See on äärmiselt raske, kuna kogu inimese elu on möödunud pimeduses. See ongi Armageddon. Armageddon, see on uuenemine.
Piiblis kuulutatakse nelja ratsaniku tulekut – Haigus, Sõda, Nälg ja Surm.
Haiguse tuleku me elasime üle. Kes süstiga, kes ilma. Pool inimkonda hoidis kinni oma hirmudest ja ei loobunud pimedusest enese ümber. Teine pool aga läbis eeskujulikult selle eksami, mis oli suunatud mentaalsele kehale ja inimese võimele kainelt mõelda ning informatsiooniga töötada.
Ja siis saabus oma punasel hobusel Sõda ning vähemalt pool eelmise eksami eeskujulikult sooritanutest kukkusid tollel eksamil robinal läbi. Eksam oli emotsionaalse keha puhastamiseks. Suur hulk ka minule tuttavaid „Valguse töötajaid”, kes kinnitasid, et on juba ammu oma Ego kontrolli alla saanud ja üldse vaat-et „valgustunud”, muutusid täiesti sõgedateks sõnnikuga loopijateks.
Kolmas ratsanik – Nälg – on nähtavasti juba saabunud. Veel Suur Õpetaja Gurdžijev ütles, et inimene võib elada teatud aeg ilma söömata ja joomata, kuid ilma muljeteta ei pea ta mõnda minutitki vastu. Ilma väljastpoolt tulevate muljeteta või infota suudab elada üksnes inimene, kelle sisemine maailm on eluks kohane. Kuid kelle sisemine maailm on eluks kohane? Jääb üle õgida neid muljeid, mis väljast saabuvad, praegune olukord on aga selline, et väljast tuleb ainult totaalselt ühekülgset infot, mis tekitab vaimset skorbuuti. Tänases maailmas on ainus võimalus sooritada kolmas eksam – pöörata pilk enda sisse ja leida sealt Valgus, kuna väljast tungib peale ainult pimedus.
Ja Kolm Päeva Pimedust, mida juba kaks aastakümmet oodatakse, lõikaks ka need muljed ära ning inimene jääks silm-silma vastu iseendaga ning võib-olla see saabki olema viimane ratsanik.
Milline saab olema see neljas eksam, võib ainult oletada, kuid üks on selge: Surm ja Sünd käivad käsi-käes. Lõplikult surevad vaid mehhanismid – autod, lennukid, rongid, tankid, biorobotid, androidid ja sedagi ainult niikauaks, kuni Inimene neile uue elu annab.
Ometi üks tõeliselt vägev artikkel rahvameedias! Aitäh autorile.
Eelkõnelejaga täiesti nõus, tõesti üks väga hea artikkel.