Ma olen viimasel ajal (loe: viimastel aastatel ja kuidagi eriti süvenenult tänavu) täheldanud, kuidas tuleriidad ja avalikud hukkamised on supertrendikat come-back´ki teinud!
Nii koolikeskkonnas kiusamise näol (jah, seda probleemi pole endiselt ühegi kampaaniaga suudetud ära lahendada!), kui ka mistahes postituse all sotsiaalmeedias. Usun, et meediaväljaannetes, mida ma ei loe, põlevad lõkked veelgi kõrgema leegiga!
Ja need kõik on omavahel seotud ning sugugi mitte juhuslikult.
Vanasti – kui Sa olid teisitimõtleja või eristusid mingil muul moel massist – sai sind kenasti formaalselt tuleriidale saata.
Või siis mõnes teises kultuuriruumis kasutati ühiskonda kaasavamaid ja meelelahutuslikumaid meetodeid – näiteks kividega surnuks loopimist.
Siis keelati tuleriidad ja kiviloopimised ära – olla olnud liiga ebahumaanne.
Nii pidid inimesed hakkama vaikselt omaette või väikestes gruppides hukka mõistma ja hinnanguid andma.
Äärmisel juhul sai ühise konsensuse alusel vanglasse pista, aga ega need seinadki kummist olnud. Toitma pidi ka. Ei olnud kasulik ega ka efektiivne.
Õnneks on inimolend leidlik olend – appi tuli meedia, kes sai võimu luua, puua, sütitada ja põletada.
Ja kulutamise asemel tekkis ühtäkki võimalus nendelt etendustelt hoopis head kasumit teenida.
Et evolutsioon ei peatu millegi ees, siis voilà – kingitus maailmale – internet ja sotsiaalmeedia!
Ning siin me oleme – süüdakem lõkked ja haarakem kivid – sõna on lõpuks vabamast vabam! Igal ajal, igas kohas ja asendis!
Iseenesest tuleb uudset lähenemist tunnustada – vanasti sai ühte indiviidi lõkkesse visata või surnuks loopida ainult ühe korra, enamus lihtsalt ei ärganud pärast füüsilist surma enam uuesti üles. Tänapäeva internetiavarused annavad aga suurepärase võimaluse persooni hukata kodust lahkumata ning muuhulgas teha seda korduvalt pikema ajaperioodi vältel. Nii kuidas tahad, mille eest tahad ja kui kaua tahad – “sõna on vaba”. Ning julma ja mürgist kriitikat nimetame tänapäeval “arvamuseks”.
Uskumatu, kuidas me olemegi taas 21. sajandil jõudnud aega, kus ei saa sisuliselt enam teha sammugi ega öelda sõnagi, ilma kiviga saamata või riskimata suure publiku ees lõkkes lõpetamisega. Kusjuures ma ei pea siinkohal “millegi tegemise või ütlemise” all silmas magava lõvi torkimist, revolutsiooni korraldamist ega ka võimuorganite provotseerimist.
Mida iganes Sa teed või ütled – kiviga või lõkkesse!
Radikaalsemal juhul piisab lihtsalt kohale tulemisest või olemas olemisest.
Kast on muutunud väiksemaks ja kitsamaks kui kunagi varem.
Mis paneb omakorda küsima olulisi küsimusi ning konstateerima fakti, et ühiskondlikul tasandil (kuhu me sõltumata oma tahtest ikkagi kõik kuulume) oleme me jõudnud vää-ääga süngesse ja mürgisesse aega!
Hirmu ja sellega kaasnevat viha on ikka nii palju rohkem, kui esmapilgul arvata võiks…
Kurb on vaadata, kui paljud lillepeenrad on täiesti ära kivistunud ning mitte midagi muud pole enam peale hakata, kui neid kive valimatult igas suunas ringi loopida. Ja siis on teine äärmus – need, kes ei naudi kividega pihta saamist, eelistavad pigem vaikida ja eemale tõmbuda või siis äärmuslikumal juhul varjates oma peenraid ja lilli välismaailma eest, lihtsalt muganduda ja sobituda.
Sõna on vabam kui kunagi varem, aga seejuures ei ole keegi vaba rääkima.
Kõik võivad olla need, kes nad on … aga ainult sotsiaalselt aktsepteeritaval moel.
Eksida ei tohi keegi. Kõigel on tagajärjed.
Inimolend on olemuselt alalhoidlik – tõsta lauale valikuna pidev lõkkes põlemine või turvaliste koopaseinte vahele taandumine – ning valik ei ole esmapilgul ju kuigi keeruline. Me teame kõik, mis on mõistlik!
“Hoolid oma mainest, heaolust ja elust – vali vaikus!”
Mõistlik ja mitte juhuslik.
Sest see, mida me vaikides tolereerime, seda me ka aktsepteerime.
Ja kivile kiviga vastates kasvavad kõigi hunnikud korraga.
Oma seisukoha omamisel, arvamuse avaldamisel, sihitult kividega loopimisel lihtsalt kividega loopimise pärast (no sest endal on lihtsalt niiiiii halb, ebamugav ja valus olla, et kohe kuidagi muudmoodi ei saa) ning avalikul hukkamisel on suur erinevus.
Irooniline on see, et kui palju kive ka kellegi teise pihta ei loobitaks – ega need kivisest peenrast otsa saa ja parem ka ei hakka.
Ei hakka siinkohal mäe otsast jutlust pidama ega piiblit tsiteerima – kellel meist poleks olnud aegu, kus mõni meie lähedastest poleks kiviga saanud lihtsalt seetõttu, et endal on olnud keeruline ning paremini ei saanud ega osanud.
Küll aga juhiks lõpetuseks tähelepanu faktile minevikust, kus kõik korrad, kui varasemalt on inimkonna lillepeenar täiesti ära kivistunud, ei olnud muud midagi enam peale hakata, kui alustada kõike täiesti otsast peale.
Loodus teeb seda pidevalt.
Elu on spiraalne ja tsükliline ning evolutsioon ei peatu millegi ees.
Meil on, mida oodata.
PS! Pildil on Jaapani kuiv aed ehk kiviaed.
Lihtsalt inspiratsiooniks kõigile neile, kelle tagahoovi on kogunenud juba märkimisväärne hulk kive.
Nii juhuks, kui tahad oma sõna- ja loomevabaduse viljadest äkki päeva lõpuks ikkagi midagi ilusat luua.
Iga muutus algab ikkagi iseendast ja oma lilleaiast.
Suur tänu selge sõna ja mõnusa mõtteharjutuse eest!