Tiina Varatalu – Inimteadvuse piirid

Inimteadvuse piirid on tules…

Ruum eitada oma olemuslikku terviklikkust on ammendunud. Kalevi alla ei mahu enam, vältimine ei päästa, kõik saab kõikjalt kõike kätte.

On alanud justkui tunnistajate aeg?

Enda ja olukordade tunnistamise aeg.

Kord ähvardab olustik põletikuga seest, siis lahinguga väljast.

Looja Kompuuter, nimega Inimene, on oma vanasse maailmavaatelisse versiooni justkui kinni jooksmas ja vajab hädasti versiooni uuendusi?

Avaramat, sügavamat perspektiivi senisest – paljuski väga viltu vajunud – välisele toetuvast, manipuleerivast maailmakäsitlusest.

Mõttemaailma mugavustsoonist, mida ju paraku tekitab muretu aeg.

Aeg, mis võimaldab elu aususe piirivalvuril tukkuma jääda…

Ja siis ärgata häirekella peale.

Kui veab.

Võib ka kellata avastada, et tuli harjas või ärgata juba milleski, mida kirjeldused enam ei hõlma…

Ma ise ka tajun hetkel oma piiratuste ja ülepiiri minekute telgi ühel ja teisel kombel.

Läbides muutusi on alati tajud teravdatud.

Need kooskõlade ja proportsioonide olulisused.

Maa ja taeva, juurte ja latvade, meheliku ja naiseliku, materiaalse ja vaimse, jumaliku ja inimliku, lapseliku ja vanemliku, kontrolli ja usalduse jne – kuidas saada tegelike valikute ja enese puudumise kompensatsioonide vahel selgust?

Elu ja teadvustamine kohtuvad piirpindadel.

Tänahommikune fb inspireeris vanal tuttaval teemal:

“Muidu ei tunne kurjust, kui üksi olen, aga teised toovad selle esile. Mida sellest arvata?”

Kui meie olemuslik eluvool kohtab takistust, siis see on samalaadne, nagu jõgi kohtab tammi.

Inimmõte on nii tammide ehitaja kui ka lüüside avaja ja väline peegeldab nähtamatut sisimat sügavust, kutsub ellu mälestusi hetkedest, mil müür oli ees.

Kõige hirmsam müür pole kivist, vaid mõistmatusest meisterdatud.

Inimränd on nende müüride ees mässanud, oianud, kustunud, ahastanud, tulistanud ja pannud sellele suure hirmuga nimeks “kurjus”, nagu see oleks mingi eraldi asi, mis kuulub kellelegi ja kellelegi mitte.

Aga see on üldinimlik kogemus elujõu, elutõe, sügavama olemusliku voolu, loovuse, hingamise kohtumisest väljapääsmatu olukorraga.

Paljuski senitundmata tasandite avanemise surve. Midagi, mis peab saama avalduda, aga on teadvustamata.

Nii ei osata ka väärikalt vastu võtta.

Asjaolud lähevad kergesti käest ära.

Elu ei saa seisma panna, inimene on looja enesejaatuse, mitte eneseeituse projekt…

Kaastunne on siinkohal vaikne ja vabastab selle, mis on vabadust vajanud, püüdes luua nii ilusaid vorme selle võimaldamiseks, kui hetkel suudab.

Tõsta kitsikused avaramasse ruumi, ülendada tõde uues sügavamas tunnistamises.

Uus teadlikkus lubab tasakaalul ja vabanemisel ilmneda.

Reaalsusega kohtumine on alati püha hetk, sest oma kaitsemüüride tagant mõtet teele saates me ju liigagi sageli oleme ebateadlikud ja mateeria on passiivne, vaimu teenistuses – toob tagasi kohutavalt ausaid peegeldusi sellest ebateadlikkusest… kaitsekäitumiste ülevalitsemine ja hirmuvalitsuses elav õrnus. Ja seda esialgu kompenseeriv enesevalitsuse õppimine, et ümbritseva väljakutsed endast välja ei saaks ajada…, et kord oleks võimalik enda vabastamine 100% omal vastutusel ja seda võimaldab üksnes tervikusse avardunud maailmavaade… 

Inimese olemuslik high tech looja teenistuses.

Saatjaks pidev vajadus aja järele, et avardada tõele ruumi, sügavusse, kõrgusse, perspektiive, kus saaks hirm selguseks ja kohtumine äratundmiseks.

Tasakaalud tõeks.

Anna mulle aega!

Armuaega.

Aega armastuseks…

See on tõesti maailmavaateline kõrgtehnoloogia, mida tähendab inimese teekond…

Sest väline kurjus peegeldab meile meie enda sisemist vagaseks tegemise  julmust, aitab ärgata ja avaneda äratundmises, mis on universaalne.

Tervenemise teekond mitte haigusest, vaid äratundmisse terviklikkusest.

Armastus tervikut eitades on nonsenss.

Äratundmine on armastuse õnnistavaim kingitus.