Olen ennast terve elu lepitanud mateeriaga.
Elanud taeva abiga.
Maa justkui põlenud jalge all.
Neelanud kui soo, vaikinud kui haud.
Olnud igasuguste väljasaatmiste, vangistamiste, vägivalla põhjuseks.
Ema.
Kas Ema armastust on laste vahel kuidagi võimalik õnnelikult jagada?
Kas on võimalik väärikas ja austav suhe ka materiaalses plaanis?
Või ongi need hellitatud ja orvud?
Need rakkus kätega vaesed ja infantiilsed nõudlejad, kellele kunagi pole küllalt?
Kas saab kunagi pöörduma see iseenda puudumise kompenseerimine mateeria abil?
Need “riistapikendused” mateerias.
Need mustade aukude täis viskamise projektid, kus hingenälg ei saa eales otsa?
Kus süütu pimedus nõuab ränka lõivu …
Või saabki see ainult nõnda olla, et arusaamine saaks sügav, et süda saaks puudutatud, et kukutaks lõpuks äratundmises armastusest põlvili?
Et ükski pimeala ei jääks valgustamata.
Issand, sa näed ja sa ei mürista …
Kas ma leian usalduse?
Sellised lindude tiivasahinad tänases hommikus.
Kogemused kingivad julgust laskuda sügavale inimolemuse juurte juurde.
Joota usaldust, et inimene saab tule üles.
Et leiab pärast nabanööri läbi lõikamist pimedas toas kobades vaimukaabli otsa …
Et inimese suhe mateeriaga saab seeläbi hea tasakaalu.
Saab muutuda voolavaks.
Saab juurduda enesejaatuses ja kõndida kõrvuti maapeal.
Saab tunda parajat mõõtu ja muutumise vabadust.
Kohtuda silmast silma.
Tunda äratundmisi.
Ema.
Ma tean, et Sina ju ei saa anda vabadust.
Sa saad ainult toetada iseenda leidmisel …
Vabadus saab toetuda vaid väele, vaimule, loojale.
Selle äratundmiseni Sa ju jõuda aitadki …
Ema Mateeria.
Anna andeks, et olen ennast selle valu pärast püüdnud sinust lahti ühendada …
Et olen tundnud, et on parem, kui sind pole.
See kõik on olnud nii valus.
See tasakaalutus, mida inimene kogeb pimeduseaegadel eraldatuses.
Ma austan sind.
Ma lõpuks olen kohanud su silmi oma südamepõhjas …
ja näinud nendes iseenda peegeldust.
Ei ole ilmas inimest, kes lahendust ei püüaks leida enda eluringi.
Kes iseenda üksindust ei kannaks ühte kogu südamest.
Kes oleks alustanud mujalt kui siitsamast.
Iseenda algusest.
Nii on.
Meist igaühe rännak teoks saab üksnes iseenda valgusest.
Oh Ema!
Kingid meile kogemusi, mis meid saavad puudutada hingepõhjani.
Puudutusi, mis isegi Sinust mahajäetuimale orvule saavad kinkida äratundmise iseendast ja Ema südamest …
Iseenda südamest ema südamega ühes.
Isegi siis …
Just siis …
saab alastiolek ühendada nii nagu teekonna alguses.
Alasti ühtekuuluvusest väljatõugatuna …
Inimese algus.
Usaldades loojat.
Hommikust, armsad!
Uus päev algab.
