Rahvameedia pöördub tagasi ajakirjanduse algolemuse juurde. Tagasi sinna, miks on meedia üldse ellu kutsutud – vahendajaks, mitte ise arvajaks. Ajakirjanik pole maailma targim inimene, vaid tal on oskus näha erinevaid osakesi, neid osakesi ühendada ja tervikuna esitada.
Meie jaoks on inimene kõige suurema väärtusega ja me kavatseme inimesele tagasi anda hääle, sõnavabaduse ja väärikuse lugude kajastamisel.
Carmen Pritson: Kristi, ligi kaks aastat tagasi kaotasid sa midagi, mis oli sulle justkui laps. Sa kaotasid saate “ Kodutunne.” Täna oled sa aga uue lapse sünnitamisel. Sa lood midagi, mida võib isegi “Kodutundega” kõrvutada, sest see kannab kogu ühiskonna huvi. Sa oled loonud meediaportaali, kuhu kutsud meid kõiki koos panustama, et taasluua seda tunnet, mida lõi tookord saade “ Kodutunne”.
Ma ütleksin, et nagu kõikide asjadega, on medalil alati kaks poolt, kui täpne olla, siis isegi kolm.
Vastab tõele, et tugevama võimuga ja massivselt sõitis Postimees Grupp (tolleaegse Kanal 2 juriidiline omanik) minust üle.
See kõik oli ja on siiani absurditeater. Vaatan ka ise justkui kõrvalt ja ootan huviga, mis sellest loost tegelikult hakkab veel välja kooruma.Kujutlege, et teie koostööpartner/tööandja hakkab nõudma teie kontode väljavõtteid, et näha, kuidas te oma raha kulutate? Päevapealt tühistatakse sinu elutöö. See oligi raske. See oli väga raske. Ma arvan, et ei ole ühtegi eestlast, kes ei omaks mingit arvamust sellest, mis tegelikult juhtus saate annetusrahadega. See kõik ongi vaid arvamuste jada, sest tõde hakkab ju vaikselt juba välja kooruma.
Ma olen nõus, et kui asi puudutab annetusrahade kasutamist, siis on vaja näidata, mille peale sa kulutad. Nii tegin ju tookord ka mina, esitades Kanal 2-le aruandluse annetusrahade kasutuse kohta. Tookord see neid ei rahuldanud ja nad nõudsid pangaväljavõtteid
Tegelikult nägin ma selles väga suurt ohtu, sest panga väljavõtetest on näha kogu ettevõtte skeem – koostööpartnerite kokkulepped ja ärisaladused. Sisetunne ütles tookord, et nad avaldavad need meedias.
Mida see aga oleks tähendanud? Suures plaanis kõikide petmist, kaasa arvatud iseenda. Ettevõtluskeeldu, mitte kunagi, mitte kellegagi koostöö võimalusi, sest kes tahaks reeturiga koostööd teha?
Neil oli vaja kogu süsteemist ülevaadet ja võtta saate tegemine oma kontrolli alla – küll oleks mugav, kui telekanal ei peaks sentigi maksma ja annetajad maksaksid kogu lõbu kinni.
See kõik on pikk lugu ja ilmselgelt vääriks raamatut.
Täna, 1. aprillil avasid oma meediamaja, mitte ainult portaali, vaid meediamaja? Miks?
Vastus on tegelikult minu eelmises lõigus – kõigest sellest tingituna. Kui sul ei lasta teha, siis tuleb teha ise. Nii soovitan kõikidele inimestele: tehke ise, kui teil ei lasta teha!
Rahvameedia loomisel on tegelikult veel eesmärke. Just koroona-ajastuga tuli eriti selgelt välja kogu meedia kahepalgelisus ja see, et meedia polegi huvitatud tõest, vaid ainult skandaalidest ja klikkidest. Kui inimesed ja olukorrad solgiämbriga üle valada, siis rakendub inimloomuse tülgastavaim külg – näpuga näitamine, irvitamine… Inimloomuse pahupool saab võimust.
Headusega läheb pisut kauem aega, aga see kestab ja loob õnne- ja rõõmutunnet. Meie meediaväljaanded tänasel päeval ei jaksa oodata selle headuse ja inimeste tõstmisega. Lajatades saavad nad kiire tähelepanu, kiire raha, sest pole aega oodata, palk on vaja kiirelt välja teenida.
Staare kahjuks sageli madaldatakse ja mõnitatakse meedias – neid inimesi, kes lahutavad meie meelt ja teevad elu huvitavaks ja värvikirevamaks. Meedia ei luba neile inimeseks olemist, ei lubata teha vigu. Meedia on võtnud endale rolli, milleks tal tegelikult õigust ei ole: ajalehe veergudele sattumist tuleb sageli võtta kui karistust. See ongi hirmu energia.
Iga kord, kui minu poole pöördub mõni ajakirjanik, käib mu sisemusest läbi õudusjudin, et mis nüüd valesti on tehtud! Teate küll, see on see tunne, kui teid direktori kabinetti kutsutakse. Direktor ei kutsu teid ju selleks, et kiita, vaid ikka selleks, et karistada ja anda üks korralik nätakas.
Aga teate, mulle ei meeldi elada hirmuenergias, ma tahan olla õnnelik ja teha end ümbritsevad inimesed oma tegudega õnnelikeks, loovateks ja rõõmsateks, just nii nagu seda “Kodutundega” 10 aastat külvatud sai. Lootust, armastust, lugupidamist ja tõstmist! Minule teadaolevalt on “Kodutunde” 275 perest peaaegu kõik saanud endale suuremad ja võimsamad tiivad, suurema enesekindluse ja tahte ise teha, neist endist on saanud nõrgemate aitajad. See on positiivne “nakkus” ja nii peakski elu toimima. Mitte ahnusest, vaid armastusest.
Foto: Asko Salminen
Mille poolest siis Rahvameedia erineb muust meediast?
Rahvameedia pöördub tagasi ajakirjanduse algolemuse juurde. Tagasi sinna, miks on meedia üldse ellu kutsutud – vahendajaks, mitte oma arvamuse pealesurujaks. Ajakirjanik pole maailma targim inimene, vaid tal on oskus näha erinevaid osakesi, neid osakesi ühendada ja tervikuna esitada.
Mille kuradi pärast peaks inimest huvitama ajakirjaniku isiklik arvamus? Pealegi on nad tänapäeval enamuses tundmatud isikud ja suhteliselt arad. Vähesed ajakirjanikud on tuntud ja julged – need, kes ei suru peale oma isiklikku arvamust. Neil ongi usaldusväärsed allikad ja nad ei mõtle midagi välja, ammugi ei kuku nad kedagi tühistama. See tähendab, et enese upitamiseks ei roni nad kellelegi pähe ega uputa neid rentslisse.
Tänased tavameedia ajakirjanikud aga saavad oma tegusid teha üksnes läbi tuntud brändide ehk siis kaubamärgi. Kui võtta tagant ära nimi Postimees, Delfi, Kroonika või Eesti Ekspress, siis mitte ainsatki inimest ei huvitaks nende isiklik seisukoht kuskil sotsiaalmeedia kontol. Nad ei julgekski ilma kaubamärgita oma arvamust avaldada, sest kardavad ise kriitikat kui katku.
Kogu süsteemi traagilisus seisneb selles, et head ja ausad ajakirjanikud on suuresti oma ameti maha pannud ega mängi koledat mängu kaasa.
Üksikud, kes on jäänud, proovivad hoida madalat profiili ja teha leebemaid lugusid, kuigi olen täheldanud, et ka osa neist teeb lugusid ja tegusid, mis ei lähe nende siseveendumusega kokku.
Rahvameedia.ee täidab tühimiku. Kujutlege, te saategi avaldada lugusid, mis on tõesed?
Meie jaoks on inimene kõige suurema väärtusega ja me kavatseme inimesele tagasi anda hääle, sõnavabaduse ja väärikuse lugude kajastamisel.
Me kuulame kõike ja kõiki, püüame aru saada, miks inimene just nii arvab ja mitte teisiti, miks ta midagi tahab või mitte.
Meie asi pole öelda, mis on õige, mis vale, meie saame üksnes vahendada.
Ma olen veendunud, et oleme liikunud uude ajastusse ja seetõttu oleme nimetanud Rahvameedia ka Uue Ajastu Meediaks. Vana lihtsalt sureb välja nii nagu nuppudega telefon, hobukaarikud, orjapidamine jmt. Vana ajastu teeb viimaseid hingetõmbeid ja enamus peab liikuma kõrgemasse teadvusesse.
Koroona-ajastu oli jumalik raputus inimkonnale, sellel lasti minna suisa absurdseks, et inimesed näeksid, milline manipulatsioon nende ümber toimub – “hoolivuse” tähe all tehakse koletuid tegusid.
Kuidas saab keegi sinust hoolida jõumeetodil? Sundima poole vinnaga hingama, süstima endale sisse ei-tea-mida?
Kas valitsus tuleb hoolivuse märgi all teile koju ja sunnib teid miljon eurot vastu võtma, ostma endale suure maja, luksusliku jahi, auto, helikopteri ja kulutab selle peale miljardeid? Ei! Võib-olla teeks siit omad järeldused!
Kui te olete puudega lapse vanem ning hooldate last 24/7/365 ning siis saate 41 eurot ja peate igal aastal tõendama, et jalg pole tagasi kasvanud – kas kedagi huvitab ja kas keegi hoolib sellest, kuidas te hakkama saate? EI!
Kas pensionär, kes on terve elu riigi jaoks tööd rüganud ja saab sandikopikaid pensionit, kas tema ukse taha läheb sotsiaalminister ja nõuab, et ta kohe riigilt sada tuhat vastu võtaks ja palmi alla konte soojendama läheks, sest valitsus hoolib? EI!
Kuigi seesama suur Jumal näitab meile teed, viies olukorra absurdsuseni, on ikka inimesi, kes ei saa aru. Paljud muidugi näevad, mis toimub, ja neid tekib iga päeva ja isegi iga tunniga juurde, ületades peagi kriitilise piiri.
Mida see tähendab? Väike osa ühiskonnast mõtleb ise, on ettevõtjad ja tööandjad, võtab vastu otsuseid ja on loominguline, ei vaja kedagi valitsusest, kes ütleks, mis on õige ja vale. Need inimesed võtavad oma elu eest ise vastutuse, otsivad informatsiooni, oskavad analüüsida, usaldavad sisetunnet ja täidavad riigieelarvet.
Nende teadlike inimeste osakaal kasvab. Läheb veel aega, aga tagasiteed enam ei ole, see lihtsalt on nii ja isegi jõumeetodil pole võimalik selliseid inimesi alla suruda.
Meie oleme siinkohal valmis aitama — levitame infot, oleme arengul toeks. Me võimendame inimese häält läbi ruupori!
Kuigi valitsev kord teeb kõik selleks, et Jumal ühiskonna teadvusest täielikult välja tõrjuda, siis seda ei juhtu. Ei juhtu mitte kunagi, see pole võimalik, isegi saatan on Jumala poolt loodud. Kahju tehakse praegusel ajal palju, kuid see kõik täidab kõrgemat eesmärki ja inimkonna hüvangut.
Inimkond on kosmiline rass ja planeet Maa on tema kodu. Kodus peab olema kodutunne, kodu pole privileeg, mis ainult väljavalitutele lubatud. Vastupidi, kui sul on turvaline kodu ja kodutunne, siis jaksad sa rohkem, oled palju parem ema, abikaasa, laps ja töötaja.
Kodus ei peaks olema käske ja keelde, vaid läbirääkimised. Kes kodus peksa saavad, keda vägistatakse ja alandatakse, neil pole õiget kodu. Täpselt niisamuti pole ei ajakirjandusel ega valitsustel õigust meid vägistada ja peksta ning sundida tegema midagi, mida me ei taha. Kui ei taha süsti ja tahad vabalt hingata, siis on see sinu täielik õigus!
See planeet on meie kodu ja meil on õigus olla vaba nii oma arvamuses kui tegudes. Olgem paremad inimesed ja jätkem hinnangud ja sildistamised, sest niipea kui loobume sildistamisest, kaob ka tahtmine seda teha. Aega enese jaoks ja loomiseks jääb kordades rohkem. Ega sildistaminegi pole muud kui enese peegeldus. Kõik, mida inimene teise kohta isiklikul tasandil arvab, mida tema juures vihkab, on tegelikkuses see, mida ta eneses jälestab. Tal on lihtsalt raske endale otsa vaadata ja seega peegeldab ta oma viha enese vastu teistele, sest nii on lihtsam leppida omaenda puudustega.
Oleks kui te jätkaks oma tegevust ootame Teid tagasi
“Täpselt niisamuti pole ei ajakirjandusel ega valitsustel õigust meid vägistada ja peksta ning sundida tegema midagi, mida me ei taha.” – täiesti nõus! Kusjuures, “valitsust” pole isegi olemas. Sel teemal, selle selgitamiseks, tuleks muidugi eraldi saade teha 😉
Kuidas?
Avalõigus öeldakse, et ajakirjanduse algtõde, vahendamine.
See mida teie räägite on arvamine. See pole ajakirjandus. Seetõttu pole ilmaski võimalik UU ja Telegrammi ajakirjanduseks nimetada, sest seal ainult arvatakse.
Uudiste vahendamine ilma enda perspektiivita on väga raske. Eks me näe, kas siin olev blogi hakkab andma infot, kus pole suunitlus ja arvamus juba teksti sisse pandud vaid ollakse puhtalt sündmuskirjelduses.