Inimene on õnnelik siis, kui ta saab luua – südamest ja tuliselt – ning voolata ja heliseda oma ürgse olemuse voolusängis. Kooskõlas loodusega, kooskõlas universaalsete kosmiliste seaduspäradega, kooskõlas oma hinge/vaimu kutsumusega. Armastades Loojat iseendas ja Loodut kõiges orgaanilises.
Mis on see, mis on meid siiamaani takistanud sel teel – avamast oma tegelikku väge, oma tegelikku potentsiaali Loojatena? Mis on meid takistanud loomast tervet ja terviklikku, loodust ja inimest austavat ja väärtustavat ühiskonda?
Sageli kiputakse kurtma, et olud on ju nii- ja naasugused, küll on takistused materiaalsed või klimaatilised või ühiskondlikud või ajaloolised või vallutab maailma mingi kole tapjaviirus, mis kohe-kohe tekitab apokalüpsise, või veel mustmiljon muud põhjust …
Aga päike paistab, rohi tärkab, pungad puhkevad, lilled õitsevad, linnud laulavad ning loodus – neis paikades, kus inimene oma ülimas juhmuses pole teda veel ära kägistanud – tõestab meile vastupidist. Looduslik ringkäik, mille loomulik osa on ka vanade struktuuride suremine selleks, et saaks võrsuda uus elu, ei lase end kõigutada ei majandus-, poliitika- ega eetikakriisist. Ning sõdu on siin planeedil viimastel sajanditel peetud lakkamatult, küll kaugemal, küll lähemal.
Looduses valitsevad stiihiad võivad vahel olla purustavad, ent ühtlasi on need ka puhastavad. Pärast äikesetormi on õhk karge ning kergem hingata. Inimühiskonna puhastusprotsessidega on sama, ehkki neis justkui sipelgatena seespool viibides võib see tunduda maailma lõpuna. Ja see ongi vana ühiskonnakorra lõpp, nagu sellest juba sajand tagasi kirjutas saksa filosoof Oswald Spengler oma “Õhtumaa allakäigus”. Ent see ei ole Inimeseks Olemise lõpp Emakese Maa pinnal. Looja meis – hingestatud olendites – otsib üha selgemalt, tungivamalt ja teadlikumalt võimalusi senisest kõrgema eetikaga elukorralduse loomiseks sellel kaunil planeedil.
Eeltöö
Alates 2008. aastast olen vaikselt valmistunud uuel tasandil loomiseks ja periooditi ka avalikult kirjutanud-rääkinud uutel põhimõtetel loodava ühiskonnakorralduse võimalikkusest. Üheks suuremaks avalikuks ettevõtmiseks oli koos heade mõttekaaslastega loodud ja elluviidud Uue ühiskonna loomise konverentsisari 2015/16, ning tollal väljendatud mõtetele kirjutan suuremas plaanis alla ka praegu (“Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda” ja “Ümberpööramise aeg – uus inimväärne ühiskond ja kuidas sinna jõuda”).
Vabade inimeste vabas vormis ühendusega Terviklik Eesti korraldasime mitme aasta jooksul konstellatsioone kollektiivse teadvuse vaatlemiseks ja tervendamiseks ning neil töödel oli ka selge mõju raskete teemade teadvustamisele kollektiivses plaanis. Teadvustatud olekus saab alata puhastus, mis on tervenemisprotsessi lahutamatu osa. Aastate jooksul sündisid veel paljud teisedki erineva koosseisu ja väljundiga ettevõtmised ja ülesastumised, sealhulgas järelvaadatavad-kuulatavad “Plekktrumm” ja “Elu pärast Googlet” , mis on osa minu panusest olla ühiskondlikes transformatsioonides õigel ajal õiges kohas.
Uus tasand
Käesolevaga alustan artiklite sarja, et arendada edasi uue ühiskonna loomise visiooni tänases maailmas. Rahvameedia saab toetada meie rahva elujõulist osa kaoseajast läbiminekul, sel ajal kui vana süsteem variseb. Üheskoos saame üles ehitada uut, kõrgematele väärtustele rajanevat ühiskonda, mis tõenäoliselt saab olema tugevalt kogukondliku iseloomuga. Kogukondlik liikumine ning vanast süsteemist sõltumatute väärtuspõhiste võrgustike loomine on Eestis viimastel aastatel jõuliselt kasvamas. Üks keskseid kommunikatsiooniplatvorme selles vallas on Eesti Kogukondade Liit. On hoogustunud inimeste ümberasumine linnadest maale, et luua seal autarkseid majapidamisi ning väiksemaid ja suuremaid kogukondlikke kooslusi. Eesti rahvas on siin maal hoolimata hulludest aegadest ellu jäänud aastatuhandeid ning loodusega kooskõlas elamise iidne tarkus on meie rahva kollektiivses mälus säilinud.
Samal ajal kogukondade ülesehitamisega maapiirkondades jätkub väärtuspõhiste võrgustike loomine üle Eesti ja ka rahvusvaheliselt. Eestis on olemas tugevad tervise võrgustikud, nii tervishoiu (kuidas hoida ennast tervena ning tervendada, kui tervis läinud käest), toitumisnõustamise kui ka hingelis-vaimse tasakaalu loomise valdkonnas. See on kahandanud vajadust allopaatilise meditsiini teenuste järele ning vähendanud sõltuvust järjest enam korrumpeerunud meditsiinisüsteemist. Ka hariduse vallas on viimastel aastatel loodud palju uut, mis võimaldab lastele terviklikumaid kasvukeskkondi nii uute koolide, koduõppevõimaluste kui muude vanemaid ja lapsi toetavate võrgustike näol. Jätkub töö vabaenergia lahenduste loomisega. Õigel ajahetkel, mil inimeste teadvustase on piisavalt tõusnud vabaenergia kasutuselevõtuks, jõuab ka see elukorralduslik alustala inimeste käsutusse ja tagab energiasõltumatuse.
Väga oluline on mõista, et oma maa ja rahva säilitamine eeldab meilt üheskoos elu terviklikku mõtestamist (keha, hinge ja vaimu ühtsus; teadmiste, oskuste ja kogemuse ühtsus, ühiskonna-, kultuuri- ja perekonnaseoste ühtsus jne) ning sellest lähtuvalt saame luua inimest ja loodust austava elukorralduse.
Kui varasematel aastatel on uue ühiskonna loomist takistanud ühisteadvusest pärineva Varju massiivsed kihid, siis tänaseks on transformatsioon jõudnud sinnamaani, et teadlikel inimestel on võimalik end Varjust lahti ühendada ning liikuda üheskoos täiesti uuele teadvustasandile. Kollektiivsetest varjudest lahtiühendamise teemat hakkan käsitlema selle sarja järgmistes artiklites.
Seniks helget meelt tärkavas kevades!
Puhas piiritu kohalolu igas hetkes –
olgu valguses, varjus või pimeduses,
päikesekiirtes või uduvines,
rõõmus või kurbuses,
tormis või vaikuses…
Ela iga hetke nimel.
Saale Kareda foto
Päises Arne Aderi foto “Udune hommik”, vt ka tema pildipanka Loodusemees
Aitäh! Sellised artiklid on väga toetavad ja sõnastavad paljude mõtteid ning lootusi.