Enne selle loo kirjutamist istun arvuti ees ja nuusutan oma juuksesalku. Kui mõnusalt puhtalt ta lõhnab, mõtlen silmade sulgedes. Veel üks väike pisiasi, millest südameni läbistavat rõõmu tunda. Puhastest juustest, just!
Olin istunud just üle poole aasta diivanil, skrollinud päevi ülevalt alla ja vasakult paremale. Vahepeal pesin end ka, aga mitte ülearu tihti, sest lihtsalt ei viitsinud. Ei viitsinud süüa teha. Ei viitsinud välja minna. Ei viitsinud üles tõusta, magama minna, midagi tunda, mitte vähimatki teha. Kõik oli väga valus või ärritav ja tühine, vahet pole.
Äkki ma olen suremas? Kuskilt vist valutab ka. Kui ma magan kolm korda päevas lõunaund ja kümme tundi ööund, siis ilmselt ma olengi suremas… Ma vist surengi… Aga vahet pole. Ma ei viitsi nagunii järgmisel päeval silmi lahti lüüa.
Niimoodi päevast päeva, nädalast nädalasse, üle poole aasta.
Kui ma alguses ei märganudki selliseid perioode, siis ühel hetkel märkasin ning olin kimbatuses. Nüüd olen sellega tuttav ja sõlminud temaga rahugi. „Aa, sina vana sõber! Tere-tere! Lähme aga teekonnale. Käsikäes, koos, leppimises ja lubamises. Kui kaua meil nüüd läheb? Võta palju soovid!“
Ma lubasin endal olla selles kõiges. Ometi midagi kriipis minus: „Miks nüüd? Mida ma ei näe?“
Nägijaks saab vaid kogedes. Mul tuli oodata, et kogemus jõuaks minuni ja seeläbi ka vastus.
Depressioon, depress, tähendab allasurumist. Kui midagi kaua alla suruda, see tsementeerub ja kogu raskus hakkab kogu meie olemist allapoole vedama.
Olin valusas suhtes, kus ma heitsin endalegi märkamatult oma järjepidevat andestamist ja valu tegeva inimese armastamist endale ette.
Mõistus kaitses mind – kui sa ei taha seda armastust, ära tunne siis parem mitte midagi. Ja ma ei tundnudki.
Kuni ma lõpuks lubasin endal armastada.
Armastamiseks polnud vaja teise inimese olemasolu, tema nägemist ja kogemist. Piisas sellest, et ma oma südames soovisin talle iga päev parimat, kõnelesin mõttes temaga armastaval keelel, valmistasin uuesti sööke ja armastusega Talle. Kuigi Teda ennast enam polnud.
Teiseks ei lubanud ma endal tunda viha. Ma tahtsin olla Talle hea. Mitte tekitada probleeme, leppida kõigega, vaikida, mitte vaielda, põhjendada, põhjendada surmani, aga mitte kunagi lihtsalt niisama plähmerdada ega olla vihane, vastik, ebameeldiv naine.
Siis karikas täitus viimasest löögist südamesse ning ma plähmerdasin, sõimasin ja olin vihane, vastik, ebameeldiv naine. Täies lubamises, ausalt, ehedalt, ilma ühegi spirituaalse õpetussõnata olla kuidagi teisiti. Ma sain olla ainult vihane, ei muud.
Kui ma lubasin endal uuesti armastada kui ka vihata, hakkasid emotsioonid minusse tasapisi tagasi voolama.
Tõusin üle poole aasta diivanilt taas püsti ja leidsin üles trennisaali, kus ma varem käisin.
Tööd lendasid jälle käes.
Tegin süüa ja laulsin kõvasti paja podisemisele kaasa.
„Ma armastan sind, ma armastan sind,“ uinusin ma igal õhtul, teadmata, kellele ma seda enam ütlen. Aga ma ütlesin, sest armastus oli tagasi.
Vaatan oma kardinaid, seinu ja lage ning tunnen tänu. Suurt tänu.
Vahel jalutades valguvad pisarad silma, sest on nii kerge ja ilus olla. Ma tunnen taas! Ma tunnen seda ilu enda sees, mis on igal pool. Kuulen Jumala kõnelust igas sammus, tervituses ja inimeses, keda ma kohtan.
Ja mu juuksed lõhnavad jälle imeliselt!
Sügavast pimedusest läbi käies on meis oskust näha ilu tibatillukestes rõõmudes. Kuid pimedusest välja tulemiseks on vaja leppimist, lubamist, rahu sõlmimist. Vahel on vaja rahu sõlmida ka sellega, et üksinda ei saa välja tulla ja on vaja abi, võib-olla ka ravimeid.
Ma ei ole tugevam seetõttu, et ma oskan ise ennast pimeduses juhtida. Mul on lihtsalt selline teekond. Teise teekond vajab midagi muud kui pooleaastast diivanil haisemist, ja see on ka okei.
Ma ei tea, mida keegi teine oma pimeduses vajab – seda teab vaid see, kes pimedust kogeb. Ma saan vaid öelda, et tee seda, mida sa saad teha.
Kui sa täna saad ainult magada, siis tee seda.
Kui sa täna saad pesta kaenlaalused ära, siis tee seda.
Kui sa saad helistada kellelegi ja öelda „mul on vaja natuke rääkida“, siis tee seda.
Kõige olulisem on hetke kuulatada: „Mida ma PRAEGU teha saan?“
Niimoodi tasapisi, tasapisi end kuulates, oma tundeid järgides, neil olla lubades, tõuseme taas eemale lükkamisest, allasurumisest, pimedusest välja valguse kätte. Ja see kindel teadmine, et kord ma olen valguses, hoidis mind mu pimeduses.
Ja nüüd võin öelda – kord oled ka sina valguses.
Lihtsalt luba endal olla nii, nagu sa praegu oled.
Pamela Maranil on hiljuti ilmunud raamat “Luuüdini paljas”. Ta jutustab isiklikke lugusid lahkuminekutest, konfliktidest, depressioonist, surmast, lapsekasvatamisest, raevust, süütundest ja kõigest inimlikust. Eluliste sündmuste abil mõtestab ta lahti, millest on alguse saanud meie käitumismustrid ning kuidas mõistmisega jõuda sügavasse kaastundesse enda ja igaühe vastu. Need lood puudutavad valusalt, sest avavad pimedust, mida me aastateks tähelepanuta oleme jätnud. Jälgi Pamela tegemisi ka FBs Sleeping Yogini nime all.
Andrus Eesmaa foto
