„Sind on liiga palju!
Sa pole piisav.“
Elu pressib end läbi sinu ja sulle peale või ei osale sa elus kogu oma potentsiaaliga. Välismaailm näib nõudlik või takistav? Ja sa pole füüsiliselt su keha hoidvas paigas? Sinus on veel sisemist kannatust ja samal ajal kannatlikkust, et sellele kõigele otsa vaadata. Oled teel duaalsest maailmast ühisteadvuse küllusesse? Muidugi!? Sest oled tundlik ja tugev samal ajal! Sest sa ei saa ega oska teisti. Sest kõik olnud lood, suhtumised ja maailma nägemise viisid, mis on varjatult su oma sees, peegeldavad sulle sind ennast, aga mitte ainult.
Miks vahel tundub, et uued inimesed ja keskkonnad on toetavamad, kui vanad – need, kes arvavad teadvat sind juba pikka aega? Sest iga kord kui astud uude maailma, suhtled uute inimestega ja suhestud uute paikadega, näed sa ise enese hetkeseisu, paika, kus praegu omadega oled. Ja sa kasvad ning arened pidevalt. Sa ei saa teisiti, oled eluga ühenduses ja see muutub. See muudab sind. Nii ongi vahel nii, et tõukad inimesed, kes olid su elus varem ja näitasid sulle samuti su enda endist hetkeseisu, eemale? Kuid ehk pole ka nemad enam sama koha peal?
Selleks, et juba tuttavas ringkonnas või keskkonnas muutust luua, tuleb tugevalt endas püsida. Sest neis paigus ja inimestes on sageli mälu meelepildid endisest sinust, nende endisest kokkupuutest endise sinuga. Ja sinu mälus on pildid endistest paikadest. Ja kui need kokkupuuted ümbritsevaga pole olnud täies kohalolus või on su ehedale olemusele valu põhjustanud, siis meel tõrgub. Ja sul tuleb paika ning inimesi vaadata uue pilguga. Kannatlikult. Sest kui sinus endas on toimunud muutus, on ka teised muutunud.
Paratamatult püüab inim-meel automaatselt asetada sind sinna mineviku paika, kus sa oled olnud lähedaste jaoks kuid, võib-olla isegi aastaid – nende oma meele peegeldusse, asetades sind kohta, mil olid nende arenguks tol ajahetkel parimas rollis. Jaa, armas lugeja, niikaua kui opereerime meele tasandil, kehtib see samamoodi ka sinu enda kohta – meie kõigi kohta.
Õnnistatud on inimesed, kes igal hommikul näevad elu värske pilguga, alustavad elu uuelt leheküljelt ja lubavad nii endal kui elul areneda. Lubades nii ennast kui teisi vanadest mälupiltidest välja, surumata meid olnud olemistesse. Uutes ringides pole vanu mälupilte – nii lihtne see ongi. Aga inimesed, kes suudavad su hoolimata valusast minevikust uuesti ja uuesti uuena vastu võtta, on imelised! Nad ei sildista sind, nad pole ego raamides kinni, nad reageerivad hetkele kohaselt, nad suudavad oma kohalolus alustada aina uuesti ja uuesti. Sest nii on nad kohal olemas nii iseenda kui ka ümbritseva jaoks.
Meie maailm muutub kohe, kui toimub muutus meie igaühe enese sees, ning kui ümbritsevad inimesed ja keskkond seda vastu ei võta, siis on muutus kehale raske ja valus. Vahel jääb see isegi toimumata ja me ei liigugi oma elus edasi, püsides mugavas ebamugavuses. Ehk siis me pole siin maailmas kunagi üksi, oleme suure eluvõrgustiku osad ja hoidjad. Kuid kui võrgustik hoiab meid meele lõksus olevate lähedaste näol tugevalt vanas pildis kinni, siis tuleb muuta oma elu keskkonda. Me ei saa jääda vanasse, kuna see teeb valu. Sest oleme seesmiselt rohkem kohal, rohkem tasakaalus, rohkem ärkvel, armastavamad ja elu hoidvamad, kui kunagi varem.
On hingetee ja elu vastane püsida samas paigas, samasugusena, samades piirides, kui sinus endas on rohkem soojust ja hoidmist. Kui sind seni ümbritsenud keskkond on loodud kohaloluta, vihas, trotsis ja valus, siis on sinna sisse kodeeritud valu külvavad mustrid. Ja nii on su kehal selles paigas halb, su hingel valus. Kuid oma tänases kohalolus lood sa liikumist elusa elu suunas. Nii hakkad sa varem kehtinud struktuure ja mustreid üle kirjutama.
Elu aluseks on muutus, sa ei saa kergust ja harmooniat mitte luua, sest sa oled see. Sa ei teadnud seda ehk enne, või ei osanud tähele panna ja keha jäi aina haigemaks. Kuid nüüd sa tead ja lood enda ümber elu toetavat ruumi, sa muudad elu võrgustiku mustreid. Samas võtad sa oleva elu avatult vastu nii, et su kese püsib ühenduses suuremaga. Sa kerkid, sa ei saa sinna midagi parata, sest nii on hea, nii lõpeb kannatus nii sinu kui nende jaoks, kes su vastu võtavad. Sa tead teed Paradiisi, sa ei saa ega ka tohi jääda kannatama – solidaarsusest koos kannatajatega valu juurde luues! Oma liikumisega näitad sa teed!
Sa näed ja tunned elu. Nüüd sa kuuled keha kõnelusi ja ei saa endast enam mitte hoolida, end enam mitte hoida. Sest elu ise toob ja loob meisse selgust ning armastust, kui elu kutset kuulame, kui selle vastu võtame. Luues nii maksimaalselt seda, mida sisaldame iseenda ümber. Kui ümbrus on jäik ning kaasa ei tule, ei kuula ja võitleb aina kerkiva ühtsusteadvuse vastu, siis valides elu, me vahetame asukohta, vahetame suhtlusringi. Universum loob selleks võimalused – sest sinu enese sees on nii looja kui hoidja, on nii keha kui meel. See ongi inimeseks olemise fenomen!
Oma hinge teel käimiseks vajame nii elu hoidvat hingeühendust, kui ka meelega loodud tervet keha ja füüsilist keskkonda. See on elu loomulik osa. Alles siis oleme tasakaalus ja duaalsus on lahustunud. Kallis, sina lood välise keskkonna iseenesest lähtuvalt. Kuula lihtsalt oma keha. Kuula iga õrna sõnumit! Kuula lapsi ja sõpru, kes elavad kohalolu kerguses. Igaühe ainumas vastutus on elumustri võrgustikus kerkida ja meelemustrist välja astuda, nii võimaldame seda ka lähedastel.
Ja nii loome valgustöötajatena läbi iseenda pidevat muutust. Loome pealtnäha kaost, mille keskmeks on kord ning kohalolu. Sina, jah just sina, oledki muutuse kehastaja ja looja. Sest sinu õrn keha annab valu või haigusega märku sellest, kui surve sinus enese sees läheb talumatult suureks. Kuid võid selle enne suureks paisumist kerguses vabastada! Kui ainult kuuled elu sosinaid!
Sa valid elu, sest sa ei saa endale enam haiget teha, sest nii haavad sa teisi ning nii haavad omakorda end. Sa ei saa elu hävitavat haigust toita. Sa oled elu ime. Ja ei – sind pole liiga palju ega pole sa ka ebapiisav! Seda on rääkinud meel. Oled kehas kohal ning teda tänuga kuulates on ka su hing rahus!
Marilii Toots on raamatute “Rännud hingemaastikul” ja “Kukkudes armastusse” autor
Ruudu Rahumaru foto
