Me oleme unustanud pühendumise jõu. Me elame ühiskonnas, kus me oleme harjunud kõike saama kohe ja praegu ning ootamise võlu, kannatlikkuse vägi, on meis hakanud täiesti ununema. Me ei kannata enam oodata, kui tehnoloogia ei vasta meile sekundi murdosa jooksul, me tunneme end süüdi, kui me ei vasta sõnumile kohe või sama päeva jooksul, me teeme ühe kliki ning see peab saama täidetud kohe.
Kuid siis meil on elu… Elu, kus peale seemne külvamist me ei korja kohe samal päeval vilja. Elu, kus lume sulamine ning õhutemperatuuri tõusmine võtavad aega; elu, kus unistuse tärkamine meis ei tähenda selle täitumist, vaid uue protsessi ja pika teekonna algust; elu, kus kõik, mis on tõeliselt väärtuslik, võtab aega.
Kuid aega meil ju pole? Me ei taha seda tunnistada, kuid vahel kui peame, siis võtab see ohkama… Mis mõttes ma ei näe tulemust, kuigi ma just alustasin? Mis mõttes ma pole juba kohal, kuigi ma olen juba paar sammu selle nimel teinud? Mis mõttes mu plaan pole täitunud, kuigi ma just panin selle kokku?
Aga pühendumine – nautida oma energia panustamist millessegi, millest hoolime, nagu kastaksime taime, iga päev natuke. Ning mitte ei kasta üks päev hommikust õhtuni, et siis nädal aega rahu majas oleks…, vaid just need väikesed sammud, mis ei näi toovat muutust, kuid ometi peitub neis jõud muuta kõike. See aeglaselt elamise võlu, kus miski ei toimu üksnes tulemuse nimel, vaid kus protsess ise, teekond ise, ongi see, millele me oleme tulnud end pühendama. See vaikselt enda avamise võlu, nii et me ei peagi kohe teadma, kes me oleme ja mida me tahame, vaid me avastame seda terve elu… ning võib-olla oma viimastel hingetõmmetel saame võimaluse kokku võtta selle, kes me oleme olnud ning mis on päriselt olnud see, mis meid on inspireerinud end jagama. See õrnalt lubamise maagia, kus võtame vastu elu tema igas tujus ja meeleolus ning lubame sellel kõigel ilmneda, nimetamata midagi heaks ega halvaks, vaid võtame selle kõik vastu ning lubame sellel saada viljakaks väetiseks enda siseilmas. See pühendumise jõud, kus teame, et iga meie mõte, sõna ning tegu loeb ning loob järgmist; kus teame, et meie suhtumine paneb paika meie enda elu voolamise ning teame, et kõigel, mida teeme hoole ja kogu tähelepanuga, on väärtus, mida pole võimalik nimetada.
Jah, oodata on tänapäeval aina raskem. Aga samas see on see, mis toob meid tagasi ühendusse eluga ning mille kaudu me sirutame juured elu tõelise olemuseni ning leiame endas rahu, mida mitte miski muu meieni tuua ei saa. Väikeste igapäevaste sammude maagia hoiab meid teel ning annab julgust ka nende suurte hüpete jaoks. Kõik saab alguse sellest, kes me oleme siin ja praegu ning kuhu pühendame enda energia ja tähelepanu täna, homme ja ülehomme – järjepidevalt ning seda päriselt nautides.
Foto: Heili Hunt
