Ning üks hetk muutub kõik…
Ja sa hakkad austama iseennast ja enda teekonda.
Sa austad neid hetki, kus tunned, et oled eksinud teelt ning segadus varjutab selgust.
Sa austad neid hetki, kus tunned, et oled vigu teinud ning kõik need valed otsused on sind teelt eksitanud.
Sa austad neid hetki, kus nõrked ja tahaks anda käest kõik, mille nimel oled töötanud.
Sa austad neid hetki, kus usaldus murdub ja kõik näib kaosena laiali vajumas.
Sa austad neid hetki, kus sa annaksid kõik, et muuta minevikku… ja keerata tagasi aega.
Sa näed, et iga hetk… on osa sinu elust ning iga hetk hoiab endas vaikset saladust sellest, kuhu suunas sa liikumas oled. Sa näed, et mitte miski pole olnud asjata ning tegelikult on see vaid elu. Täielikult sulle elamiseks.
Ning sa ei karda enam olla eksinud, sa ei karda enam teha vigu, sa ei karda enam, et oled täiesti kaotanud sihi ja andnud alla kõige otsustavamal hetkel oma elus. Sa ei karda enam kaotada.
Sest sa ei karda enam elada.
Sest sa austad enda teekonda ja sa austad enda avanemist, enda ilmnemist, enda õigust kogeda kõike, mida sa päriselt tunned.
Sa ei karda enam elada, sest sa ei karda enam vigu teha.
Ja sa elad. Elad täielikult, vaikselt tunnistades kõike, mida su sisemine elu sulle näidata püüab, vaikselt avades end igale õpetusele, mis läbi välise sinuni jõuab.
Sa elad enda vaikses avanemises, elad silmad säramas sellele uuele tundmatusele, mis igal hetkel su silme ees end ilmutab.
Sa elad. Ning see on kõik, mida sa vajad.
