Ivari Vee – Vääramatu Jõud ja valik

Neo, filmi „Matrix” peakangelane, istub ning vaatab talle pakutud sinist ja punast tabletti – absoluutselt tundmatu tuleviku ning vana maailma interpretatsioone. Neo on sunnitud tegema oma valiku ja selle valiku ette on ta pannud Vääramatu Jõud, keda filmis sümboliseerib Morpheus.

Absoluutselt IGA inimene on täna sama valiku ees ja sõna „täna” on loomulikult allegooriline. See „täna” kestab juba rohkem kui kaks aastat, tollest hetkest alates, kui kukkus robinal kokku meile kõigile hästituntud maailm.

Viimaste aastakümnete jooksul oli selles maailmas elamine muutunud küllalt mugavaks. Igalühel on oma nutitelefon, sülearvuti, pääs aina kiirenevasse internetti. Paljud ei käi enam poeski, et uusi riideid või asju osta – kõike seda sai tellida tugitoolist tõusmata. Autod on muutunud aina mugavamateks ning liisingu- ja järelmaksutingimused aina kliendisõbralikemateks. Kuni 2020. aasta kevadtalveni ei jõudnud lennukid turiste mööda ilma laiali vedada. Ühesõnaga: lust ja lillepidu.

Ja siis, ühel 2020. aasta märtsikuu päeval, saabus Vääramatu Jõud oma sinise ja punase tabletiga ning pani kõik inimesed valiku ette. Kõigepealt marssis see Jõud inimeste teadvusesse kui koviidla oma süstlaga. Ja igaüks oli sunnitud tegema oma valiku.

Paljud jäid tõepoolest uskuma, et tegemist on koleda tapjaviirusega ning neid võib päästa üksnes ennastsalgav tohter ja õnnesüst. Enamus aga leidis pragmaatiliselt, et selleks, et kõik oleks kui varem – reisid, restoranid, Õllesummer –, on vaja vaid õlg alla panna. Mõni käis süstimas lausa kui tööl. Žirinovski näiteks olevat 8 süsti teinud, enne kui ta esiisade juurde läks. Võib-olla üritas Vääramatu Jõud just sedasi näidata kogu maailma vallanud hüsteeria absurdsust.

Selle aasta veebruaris viskas Vääramatu Jõud süstla nurka ja võttis kätte automaadi.

Ja oh imet, veel eile korralikult maski kandnud ning isegi oma sugulastest kahe meetri kaugusele hoidnud inimesed kogunesid nendega koos, kes just äsja televiisorit ja delfisid ning valitsust valetajateks ning inimkonna vaenlasteks pidasid, kui üks mees Kaja Kallase eestvedamisel sinikollaste lippude alla. Ning patoloogiliseks valetajaks peetud ajakirjandus muutus aususe etaloniks.

Vääramatu Jõud aga sellepärast ongi vääramatu, et ta on fataalne ja hoolimata sellest, kui kaua inimene ka ei üritaks oma silmi sulgeda, ühel hetkel on ta kõigest hoolimata sunnitud tegema valiku. Teadliku valiku – kas ta kujutab endast vana, hävineva maailma orgaanilist osa ja lahkub koos nende jäänustega sulatusahju või sooritab teadlikult ülemineku uude, meile veel tundmatusse maailma.     

Tänaseks on otsa saanud järjekordne kosmiline tsükkel. Veevalaja vahetas välja kalad, Kali yuga on lõpuks ometi oma koha Satya yugale loovutanud. Vana maatriks on hakanud koost lagunema ja üksteise järel on üles öelnud kõik vana maailma süsteemid ning see on saanud selgeks kõigile, kellel veel vähegi on säilinud mõtlemisvõimet.

Teadus on juba ammu muutunud mingiks anekdoodiks. 20–30-aastased doktorikraadiga „teadlased” on tõsiseltvõetavad vaid Hollywoodi filmides, kus nad vaatavad mikroskoopi ja näevad seal kuupäeva, millal meteoriit tabab Valget Maja. Uudised, et Harvardi, Oxfordi või mingi muu ülikooli teadlased avastasid järjekordselt midagi oma laborites, on aga lausa halenaljakad. Pidevalt modelleeritakse midagi arvutites, tehakse prognoose ning statistikat, mis mingilgi määral ei ole seotud reaalse eluga.

Samas on tänased noored „teadlased” nii tugevalt enese poolt loodud virtuaalse maailma külge kinni joodetud, et peavad juba ammu just seda maailma reaalseks ja see sobibki võimuklikile väga – kõik on justkui ilusasti kontrolli all.

Tänu youtube’i ja sotsiaalmeedia tsensuurile ning TV ajupesule, on võimalik mõnda aega inimesi seda uskuma panna, kuid Vääramatu Jõud seab varem või hiljem ikkagi kõik oma kohale.

Pea kogu tänapäeva teadusemaailm on üles ehitatud grantidele ja projektidele, mida finantseerivad korporatsioonid. Kas on tõesti vaja öelda, et korporatsioonid finantseerivad vaid endile kasulikke teemasid ja nõuavad ka vastavaid tulemusi? Arvan, et ei ole. Needsamad korporatsioonid määravad ka selle, kellele ja mille eest Nobeli preemia anda.

Meditsiinist on juba ammu saanud farmaatsiatööstuse käepikendus. Arstid on ravimitootjate poolt pandud narkodiilerite rolli, kus iga „õige” tableti väljakirjutamisega kukub kopikas arsti rahakotti. Enamus tohtreid on viimase 25 aasta jooksul muutunud totaalselt sõltuvateks ravimitootjate poolt makstavatest igakuistest lisatasudest ja preemiatest.

Kas teadlased ja arstid on süüdi, et nende kunagised tugevad ja auväärsed institutsioonid on muutunud võimukliki naeruväärseteks tallalakkujateks? Ei. Lihtsalt igal asjal on oma aeg – on aeg kive korjata ning on aeg neid laiali pilduda.

Ja need ettevõtlikud 20-30-aastased doktorandid, teaduskandidaadid ja ametite ning ministeeriumite ametnikud on tulnud samuti oma ülesandega. Nende ülesanne on anda süsteemile surmahoop, et too kohe kindlasti enam jalule ei tõuseks. Teha nii-öelda kontroll-lask talle kuklasse, kuigi nad ise on millegipärast surmkindlad, et nad seda süsteemi tugevdavad ja tema eest võitlevad.

Ja loomulikult on kõik teinud oma valiku. Ka need vana kooli teadlased ning arstid, kes selleks, et magada saaks, õhtul peotäie tablette neelavad või ennast järjekordselt täis joovad, et hommikul ministeeriumisse, haiglasse või perearstikeskusesse tööle minna, sest kuhu sa pääsed – pangavõlg vajab maksmist, lapsed ja lapselapsed toitmist-katmist.

Ja samuti ka need vana kooli arstid ja teadlased, kes selle nimel, et öösel rahulikult magada, lihtsalt kusagil aiamaal kapsaid kasvatavad, mõistes, et selles väärastunud süsteemis ei ole nad võimelised enam mitte kedagi aitama.

Ilmekaim näide poliitika-, riiklike ja kohtusüsteemide totaalsest lagunemisest on 2020. aasta presidendivalimised Ameerika Ühendriikides. Mustanahalise narkokaubitseja ning retsidivisti kanoniseerimine ning kuldses kirstus matmine ja BLM-i bandede märatsemised ja hilisem märatsejatele kompensatsiooni maksmine. Ja loomulikult see, et presidendiks sai – kolossaalsete ja praktiliselt täiesti avalike võltsingute abil – totaalses vanadusnõtruses tohmakas, kelle poolt „hääletas” suur osa ameerika surnuaedu.

Kogu see tsirkus, mis keerles presidendivalimiste ümber, kus kohtud lihtsalt keeldusid teatud hagisid läbivaatamiseks vastu võtmast, põhjendades seda sellega, et läbivaatamise tulemused võivad osutuda „ebameeldivateks” ja võib juhtuda, et inimesed kaotavad usu demokraatiasse!!!

Kus räigelt võimu haaranud klikk, kes nimetab ennast „demokraatideks”, kirjutas põlve otsas seaduse, mille kohaselts nende tegusid on keelatud uurida ja õigsust kahtluse alla panna, sel lihtsal põhjusel, et nad on „demokraadid”!!!

Maailma kõige võimsama riigi tegutseva presidendi blokeerimine kõigis sotsiaalmeedia kanalites ja täielik, brutaalne ignoreerimine peavoolumeedia poolt.

Kõik see lihtsalt EI SAANUD tõsi olla. Kõik see tundus olema lavastatud selleks, et ka kõige sügavamalt magav ameeriklane silmad lahti teeks ja aru saaks, et  kõik need väärtused, millesse ta lapsest saati pimesi uskus on lihtsalt bullshit.

Ja kõigele vaatamata on Biden president ja kogu maailm teeb näo, et kõik on hästi ja just sedasi, nagu olema peab. Biden tegi oma valitsemise esimestel kuudel kõik selleks, et näidata kogu maailmale, milline EI PEAKS olema üks president, aga maailm tegi kõik selleks, et seda mitte märgata. Ta solvas avalikult Venemaa presidenti Putinit ja too ütles kui viienda klassi poiss, et kes teisele „loll” ütleb, see ise on! Mõni kuu hiljem aga, kui nood kaks presidenti kohtusid, korraldasid nad võistluse, kes oskab teist rohkem kiita.

Ja kogu see globaalne idioodistumine ei toimu ju ainult Ameerikas. Eesti kaks viimast presidenti on teinud kõik selleks, et mitte ükski korralik inimene ei tahaks ennast enam selle „aunimetusega” määrida. Ma ei pea silmas praegust, kes tänu jumalale ei ole nõmetsemisega veel silma paistnud.

Ja ka meil on oma „demokraadid-liberaalid-reformistid”, kes on alati meedias pildil kui lambukesed, kuid millegipärast on enamuse suurte rahadega seotud skandaalide taga mõne Kallase või Rosimannuse või Ligi karvane käsi.

Ja ka meil oli oma Donald Trump, kes reformaritel-liberitel alati kui kalaluu kurgus oli. Savisaare vastu organiseerisid meedia, prokuratuur ja kohtuorganid turmtule, mis lõi vanahärral jala alt ära ja ta enda linnapea koha pealt minema, kuid loomulikult ei viinud mitte mingisuguste faktiliste korruptsioonipaljastusteni. Ja globalistide lemmikkaart: kogu progressiivse üldsuse košmaar – Putin, kellega kokkumängus on tulutult nii Trumpi kui Savisaart süüdistatud.

No kurat, see ei ole reaalne maailm! See on mingisugune uni, mida enamus inimesi millegipärast jumala tõsiselt võtavad. Kafka suitsetab närviliselt nurgas ja pobiseb endale habemesse: „Ma ju rääkisin! Ma hoiatasin teid!”

Üle kahe aasta on igas maailma nurgas tallatud jalge alla inimõigusi. Kõrges kaares sülgavad valitsused inimeste konstitutsioonilistele õigustele. Ja kui inimesed ei ole sellega nõus, saadetakse neile kaela politsei koos koerte ja veekahuritega. Mitte ühegi riigi mitte ühtki valitsusliiget ei huvita mingid Nürnbergi koodeksid, inimõiguste hartad ja konstitutsioonid, milledega koviidskeptikud ning vaksiinivastased valitsusi hurjutasid. Ainus kasu võib neist dokumentidest olla vaid juhul, kui neid kasutada poliitikutele vastu vahtimist andmiseks. Nürnbergi kohtuga ähvardatakse nüüd Jokker-Putinit, kellega võitleb Batman-Zelenski ning Captain-America-Biden ja Ämblikmees-NATO vaatavad seda kõike künka tagant pealt.

Juriidilisel diskussioonil ei ole mõtet, kuna seadustel põhinev süsteem puruneb ja enam EI TOIMI.

Hääletada „valimistel” mingi erakonna poolt on mõttetu, kuna nii parem- kui vasakpoolsed kui keskmikud on ALATI olnud ühe katuse all ja täidavad oma peremeeste korraldusi.

Uusi, edasiviivatele ideedele ülesehitatud erakondi luua, et riiklikku ja poliitilist süsteemi rehabiliteerida, on aga praegu lausa kahjulik, kuna riik, nagu me teda teame ja poliitika, nagu me teda tunneme, on juba surmaagoonias ja see koloss komberdab oma lagunevatel savijalgadel ning matab õige pea kõik, kes püüavad teda püsti hoida, oma rusude alla ja sinu eneseoherdamisest pole lõppude lõpuks mitte mingit tolku. Peab ootama, kuni ta kokku kukub, kuni tolm maha langeb, et siis, juba uue päikese all, luua midagi uut.

Tahtsin mõne sõnaga mainida veel peavoolumeediat, kõiki neid CNNe, BBCsid, Delfisid ja muid ERRe, kuid käsi ei tõuse. Mida kirjutada räigest propagandamasinast? Mõned aastad tagasi imestasin, et mis küll on juhtunud eesti ajakirjanikega, kes äkitselt on kaotanud oma õigekirja- ja mõtteväljendamise oskuse, kuid tänaseks on kõik selge – Vääramatu Jõud uhub igast nurgatagusest välja kogu sealpesitseva mustuse.

Vägisi kangastub varane lapsepõlv, kus kamp põngerjaid istuvad kusagil poolpimedas keldris ja jutustavad üksteisele koledaid õuduslugusid metsa peidetud lihakombinaadist, kus eksinud lastest vorsti keedetakse, lendavatest kirstudest ja mustast käest, mis kohe, kohe kägistama hakkab. Ja mida rohkem nad neid lugusid jutustavad, seda rohkem nad ise neid uskuma jäävad, nii et lõpuks ei julge enam keegi neist koju minna, sest kes teab, kes või mis seal pimedas trepikojas on.

Just sedasi käitub praegu suur osa inimkonnast. Räägitakse üksteisele õuduslugusid tapijaviirustest, kliimakatastroofidest, maailma ülerahvastatusest või siis kohutavast surmavast vaktsiinist. Ja mida rohkem räägitakse, seda rohkem ise uskuma jäädakse. Aina enam omandavad need tondijutud üksikasju ning peensusi. 

Meid on aastakümneid nende õuduslugudega toidetud. Hollywoodis on viimase paarikümne aasta jooksul vändatud üüratu kogus filme, mis räägivad mingist laborist valla pääsenud tapijaviirusest, koletutest epideemiatest, zombi-apokalüpsisest või siis tulnukate invasioonist. Inimesi on juba nii nende mõtetega harjutatud, et ülemöödunud aasta talvel tasus vaid, piltlikult öeldes, läita tikk, kui lahvataski tulekahju. Ühe hetkega jäi enamus inimkonnast uskuma, et käes on maailma lõpp. Ja igasugu loogilisi vastuväiteid see enamus lihtsalt ei kuulnud.

Võib-olla homme öeldakse, et saabusid reptiloidid Alfa-Kentaurilt, kes meid kõiki ära süüa tahavad ning ainus võimalus neist vabaneda on tulnukad surnuks näljutada. Selleks aga, kallid kaaskodanikud, liikuge kõik ilusasti rivis lähima krematooriumi ukse taha. Olen kindel, et suur osa lähevadki ja aitavad veel üksteisel ahju ronida. Samas mitte keegi neist ei ole ühtki elusat tulnukat näinud. Hirm tundmatu tuleviku ees on palju koledam kui hirm elusalt ära põleda. Eriti kui ajakirjandus korraldab ühe korraliku ajupesu fotode ja videoklippidega, kus alfa-kentaurlased inimesi õgivad.

Juba räägivad euroopa poliitikud tõsimeeli, et inimestel tuleb harjutada end mõttega, et järgmisel talvel on vaja kapsa moodi riietuda, sest tuba saab olema külm ja sooja saab vaid jalgrattaga tööle (kui selline luksus muidugi olema peaks) vändates. Ja suur osa inimesi on teoreetiliselt nõus külmetama, et mitte roimar Putinile gaasi eest raha maksta.

Ja ka näljaga hirmutatakse ja nähtavasti see ka tuleb. See tuleb inimeste soovile vastu.

Paar aastat tagasi ostsid kõrgkultuursed eurooplased poed tualettpaberist tühjaks, kartes koletut koviidlat. Nüüd kardetakse globaalset sõda või tulnukaid või zombisid – üldiselt on inimeste peas juba selline puder neist hirmudest, et ise kah ei tea enam, mida karta. Kardetakse kõiki neid deemoneid, mis on aastatega inimese teadvusse kogunenud ja nüüd sealt välja tungivad.

Just see sõda praegu käibki. Toimuvad verised lahingud iga inimese teadvuses. Veel püüab enamik inimkonnast põgeneda oma deemonite eest. Ent kui siiski lõpetada põgenemine, kui jääda seisma ja pöörata oma pilk selja taha, siis märkad, et tegelikult DEEMONIT EI OLE! Et too deemon on olnud kui öine viirastus, mille esimene hommikune päiksekiir haihtuma paneb.

Juba rohkem kui kaks aastat on inimest pööratud näoga tolle viirastuse poole. Sunnitud kartma koletist, keda tegelikult ei ole. Kaks aastat tagasi ei lubatud inimesel isegi tööle ega õue minna, et ta paremini seda deemonit näeks. Ta on pandud valiku ette: joosta, paanikas põgeneda, või siiski võtta vastu see lahing, mis paratamatult tuleb kord vastu võtta.

Jah, paljude jaoks on see põgenemine halvasti lõppenud. Paljud on surnud hirmust kohutava haiguse ees või hirmust, et pealesunnitud vaktsiinisüst nad siiski tapab. Täna oodatakse lausa masohhistliku naudinguga tuumasõda, või siis vähemalt Eesti okupeerimist. Selle stsenaariumi täitumiseks tehakse kõik võimalik. Ja samuti kui näljaga – kui nii edasi läheb, jõutaksegi ära oodata.

Kas siis tõesti on nii raske aru saada, et tänases maailmas täituvad soovid peaaegu momentaanselt. Ja samuti tulevad ka karmaobadused pea hetkega.

Lõpuks tahaks rääkida ühe mõistuloo, mida paljud on kindlasti juba kuulnud:

Kord sidus mees oma hobuse kõrtsi ukse taga posti külge ja läks napsi võtma. Tuli Saatan, vabastas hobuse ja läks samuti kõrtsi. Hobune oli näljane ja jooksis ühe talumehe viljapõllule ning tallas ära kogu tolle vilja. Talumees nägi seda, vihastas ja lõi hobuse kaikaga surnuks.

Hobuse peremees tuli kõrtsist välja, nägi oma surnud hobust ning talumeest, kes verise kaikaga surnukeha kohale kummardus. Ta võttis püssi ja laskis talumehe maha.

Talumehe pojad kuulsid asjast, läksid raevu ning tapsid hobuse peremehe, tolle perekonna ning panid

tema majale tule otsa.

Loomulikult arreteeriti talumehe pojad ning mõisteti kuriteo eest poomissurma.

Külarahvas läks Saatana juurde, kes ikka veel kõrtsis istus, ja küsisid: „Miks sa, raipenahk, sellise sigaduse tegid. Sinu pärast hukkus nii palju häid inimesi!”

„Minu?” imestas Saatan. „Mina ei teinud ju midagi. Ma vabastasin üksnes vaese hobuse.”

Mis oli kogu selle kaose põhjuseks? Inimeste sees elavad deemonid – vihkamine, raev ja hirm. Teiste sõnadega: pimedus ja teadmatus. Pimedus ja teadmatus on see, mis paneb meid arutult käituma. Pimedus ja teadmatus on see, mis paneb astuma samme, mida me täie aruga mitte mingil juhul ei astuks, tegema asju, mida me hiljem kahetseme, kui saabub selgusehetk. Kuigi enamjaolt on siis juba hilja.

„Halbu inimesi ei ole olemas,” ütles Joshua Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita” Pontius Pilatusele. Ka mõrvarid ja veendunud timukad olid tema jaoks „head inimesed”, lihtsalt õnnetud ja eksinud hinged, kelles domineerib pimedus ja teadmatus. Ja kahjuks on neid maailmas enamus.

Vaevalt oleme me võimelised koheselt muutma seda maailma, isegi hoolimata meie reaalsest võimalusest seda teha. Veel liiga tugevasti oleme seotud selle pimeduse ja teadmatusega. Veel liiga suur on meie huvi negatiivsuse, kaose ja kannatuste vastu. Virtuaalselt oleme me kõik need koledused juba läbi elanud. Tänu raamatutele, filmidele, arvutimängudele. Kuid kõike seda soojast tugitoolist tõusmata. Aga tahaks ju ka päriselt!

Vabatahtlikult väljuvad oma mugavustsoonist ainult üksikud, kuigi see ei tähenda hoopiski mitte sõja hammasrataste vahele jäämist. Enamuses peavad aga inimesed kõik kaotama, et teha oma lõplik valik – kas sooritada järjekordne evolutsiooniline hüpe või minna koos oma armsaks saanud deemonitega uuele ringile.