Hirm asub inimese teadvuses, mitte kusagil väljas, nagu meile tundub. Kõik need tapjaviirused, tulnukad ja muud zombid asuvad inimese teadvuses, nagu hordid letargilises olekus parasiite, kes iga inimese organismis magavad. Vaid meie hirmude poolt kannustatud mõtted on võimelised neid aktiveerima. Ning vastupidi – peatatud mõtetevoog ja sisemine rahu puhastavad inimese teadvuse neist hirmudest.
Filmis „Matrix” õpetas Morpheus Neole virtuaalses reaalsuses võitluskunste, et valmistada Neod ette võitluseks masinate poolt loodud programmidega.
„Vabasta oma teadvus!” ütles ta. „Kas sa tõesti arvad, et SIIN sõltub midagi sinu musklitest? Sa isegi ei hinga siin!”
Meis on tohutu potentsiaal ja ainus asi, mis meid pidurdab, on energia vähesus. Energiat on meil aga vähe seepärast, et me sellega pidevalt oma hirme toidame. Tänapäeva inimene kardab kõike: kardame vaesust nii paaniliselt, et isegi surivoodil mõtleb lastetu miljardär, kuidas veel paar miljonit teenida. Kardame surma ja seepärast ei mõtle sellest, põletame oma elu ning tormame pea laiali otsas just selle surma poole. Ja kardame elada ning seepärast lükkame igavese homse varna kõik TEOD ning vireleme kuidagi elu lõpuni. Kardame kõike ja kõiki, sest meid on sedasi õpetatud elama. Just sinna – oma hirmudesse – on meid õpetatud raiskama oma energiat, oma elujõudu.
On olemas selline teadus, nagu enioloogia ehk energoinformaatika. Kõige fundamentaalsem enioloogia seadus ütleb, et kõik meie ümber ja meie sees on energia, ning et energia – see on informatsioon. Maailmakõiksuses on kõik pidevas liikumises ja ei eksisteeri mitte midagi, mis oleks absoluutses staatilises olekus. Ka kivis toimub energiate liikumine, lihtsalt see toimub väga aeglaselt ja kuna meie tajuorganid ei suuda seda fikseerida, tundub kivi meile staatilise kehana.
Niisiis, energiasubstantsid on erineva tiheduse, erineva sagedusega ja kannavad erinevat informatsiooni. Väga primitiivselt öeldes jagunevad energiad meie duaalsuses valguseks ja pimeduseks. Positiivseteks ja negatiivseteks energiateks.
Energiad muutuvad pidevalt, eelkõige tänu sellele, et nad põkkuvad ja mõjutavad üksteist. Mitte miski ei püsi mitte hetkekski muutumatus seisundis. Toimuvad ju ka inimese organismis pidevad muutused. Meid mõjutab igal hetkel ümbritsev maailm. Teiste sõnadega lakkamatu infotulv – helid, lõhnad, sündmused.
Kui võtta kaks ühevanust inimest, keda on kasvatatud ühesugustes tingimustes ja kelle organismi parameetrid, huvid ja eelistused on äärmiselt sarnased ning isoleerida nad ümbritsevast maailmast, pommitades neid mingi teatud informatsiooniga (näiteks vaksineerimise kasulikkusest), nõustub üks neist vaktsineerimisega, teine aga ütleb sellele toimingule kindlalt ei.
Miks on see nii ja mis on need liikumapanevad jõud, mis sunnivad inimesi tegema teatud otsuseid, ei saa keegi sajaprotsendilise täpsusega öelda. Liiga palju on selles võrrandis tundmatuid. Liiga palju on mõjutegureid. Inimese valikuid võib mõjutada isegi üks kärbes, kes kümmekond aastat tagasi inimese ninaotsale istus. Või tema esivanemad, kes surid ammu enne tema sündi. Või eelmised elud, tema karma.
Eelkõige aga mõjutab tema valikuid HUVI teatud infosageduste vastu. Piltlikult öeldes see, kas tema sees domineerib valgus või pimedus. Just seepärast on igal inimesel oma isiklik, personaalne tõde ja personaalne reaalsus.
Nii palju kui on inimesi, nii palju kui on teadvusi, nii palju on ka reaalsusi, me elame igaüks oma isiklikus maailmas ja puutume üksteisega kokku üksnes selleks, et aidata ning olla üksteisele õpetajaks.
Nikolai Roerich on öelnud, et inimkonna viimane sõda saab olema kõige kohutavam. See saab olema iga inimese sõda iseendaga – omaenda deemonitega.
