Vaikus… sügav vaikus. Inimesed nokitsevad oma asjadega…
Teatrilaval ootab trupp esinejaid vaatajate tähelepanu, igavusest vaikselt haigutades…
“Mis seal on? Mis seal on?” tõstab üks inimene pilgu lava poole. Ja show võib alata! Trummipõrinad, välgud-mürtsud-kärtsud!
Wow – heietab inimene omaette… Milline show!
Aga teised? Mida teised inimesed teevad? Teised on ikka omaette. Nokitsevad enda asjadega. Proovivad ennast mõista paremini… Tegelevad iseendaga. ISEENDAGA?!? Kas saaks midagi hullemat olla?
Ruttu raputab lavashow‘d vaadanud inimene teisi, meelehädas selle ees, et ainult tema etendust vaatab. Ja hämmastunud sellest, milline on show sisu.
Tõstavad siis teisedki emotsioonisõdalase raputusest pilgud lava poole. Ja mis juhtub? Lavale liituvad tormakalt erinevad orkestrid ja tantsijad, pille puhudes, tralli visates! Etenduse intensiivsus kogub tuure! Mida rohkem vaatajaid, seda köitvamaks asi muutub!
Kõik helistavad emadele, isadele, lelledele, ämmadele, sõpradele, kõik lähedased ja tuttavad kutsutakse liituma, et ka nemad saaksid osa sellisest imelisest hinge matvast ja mõistust ahendavast vaatemängust!
Paljud pidasid laval näidatud etendust nii tõeliseks, et hakkasid isegi teisi veenma nähtut ja kuuldut uskuma ning hukka mõistma neid, kes julgesid etenduse tõepärasuse küsimärgi alla panna. Nende kindlameelset usku hoidsid ülal mõned üksikud tõeliselt toimunud sündmused, mis justkui kinnitasid etenduse sisu tõepärasust.
Teine osapool märkas jällegi, et tegu teatriga, väljamõeldisega…
Algas vaidlus. Las vaidlevad. Pole vahet, kas tähelepanu on vastanduv või poolehoidev – mõlemal juhul on tähelepanu pälvitud.
Ja nii on see alati olnud ja kestab edaspidigi – kõik saab toimuda üksnes publiku valvsa pilgu all. Olgu siis teatrilavaks massimeedia või mis iganes muu…
Ajapikku hakkasid siiski ka teised taipama, et nimelt nende tähelepanu on see, mis võimaldab teatrilaval etenduse jätkumist.
„Olen ma kuri või armastav näidatava suunas, siin pole mingit vahet, neil ju ongi ainult minu pilku vaja selleks, et etendada oma pealtnäha tõepäraseid rolle!“ mõtles üks ja lahkus teatrisaalist, naastes tagasi iseendaga tegelemise juurde.
„Mis sõda? Mis viirus? See kõik ju üleilmne Shakespeare’i uus žanr – tragikomöödia!“ taipas teine ning lahkus samuti teatrisaalist omaenda sisemise ürgse väe juurde.
„Minu usk teatrilaval toimuvasse võimaldas tekitada vastavad sündmused ka päriselus! Küll on see usk hämmastav tööriist, eriti kui mu usk kellegi teise kätes on! Siit saalist on aeg lahkuda!“ taipas oma hämmastuses kolmas inimene ning lahkus samuti saalist, omaenda sisemise tõe juurde.
Nõnda lahkusid inimesed toimuvat selgemini mõistes üksteise järel teatrisaalist. Eesmärk keskenduda välisele asendati eesmärgiga keskenduda iseendale. Emotsionaalne pilk enese suunas asendati objektiivse ja erapooletu vaatlemisega ja nõnda hakati endas rohkem selgusele jõudma. Ja mida rohkem jõudis inimene selgusele enese suhtes, seda selgemalt tajus ta ka ümbritsevat. Läbinägemisvõime toimuva suhtes kasvas raketi kiirusega!
Lavastusmeeskond märkas, kuidas inimesed üksteise järel saalist lahkusid. Hirmust publikut kaotada püüti veel valjemalt tähelepanu võita. Mürtsude, kärtsude ja kõuekõmina saatel tormasid lavale teisedki seni eesriide taha jäänud näitlejad.
„Oodake! Ärge veel lahkuge! Meil on teile midagi!“ hõikas üks lavale tulnud esinejatest lahkuvale publikule. Lahkuv publik seisatas hetkeks, et kuulda, mis on näitlejatel öelda.
„Terroristid! Terroristid tulevad! Jälgige, nad on lähedal!“ lausus meelehäda teeseldes valjult teine esineja.
„Viirus! Uus viirus! Ohtlikum kui kõik viirused kokku! See on siin, kohe ümber nurga! Siis on veel… mis ta nüüd oligi? Ah jaa, SÕDA! Kohutav sõda! Igalpool kuhu silm ja kõrv ulatub! Ärge lahkuge!“ tõi kohmakalt kuuldavale diktaatorlikus toonis kolmas esineja.
Seepeale pahvatas lahkuv publik naerma ning naerupisaraid pühkides lahkuti siiski saalist – otsejoones omaenda sisemise tõe suunas.
Mõned üksikud jäid veel saalis näidatava etenduse lummusesse – ja show pidigi jätkuma, sest isegi kaks inimest loetakse teatris publikuks.
TÄHELEPANU! ARTIKLI KOOSTAMISEKS ANDIS INSPIRATSIOONI TÄNASEKS JUBA MEIE SEAST LAHKUNUD WILLIAM SHAKESPEARE, KES OLI TUNTUD KUI ESIMENE MEES, KES SAI COVID VAKTSIINI 2020. AASTA DETSEMBRIS, ÜHENDKUNINGRIIGIS.
Kas võis olla tegu tühipalja juhusega? Seda otsustagu iga inimese enda sisemine tõetunnetus.
Illustratsioon: John Leigh-Pemberton The Gallery Objects
