Maailmas toimuv on terav peegeldus inimkonna senisele eluviisile. Oleme määramatu, kuid tuntavalt liigpika perioodi vältel toitnud vägivalda ja valelikkust, kasuahnust ja võimuihalust, rahulolematust ja laiskust. Oleme suuresti ära andnud oma vabaduse ning vastutuse elu ees.
Oleme unustanud oma eheda viisi, kaotanud rütmitaju ning kuulmise… Ketrab vaid üks lint, mis kuulutab: “Ma ei oska. Ma ei saa. Ma ei taha. Ma ei jaksa.” Siis kuulame, imetleme, isegi kadestame neid, kes oskavad, saavad, tahavad ja paistab, et jaksavad. Nendele anname sõnaõiguse, nende tarkust peame kõrgeimaks ning neile ka kuuletume.
Tõeline dirigent elab aga igas inimeses endas. On aeg ta äratada, teda tundma õppida ning temaga elukestvalt koostööd teha.
Ilmaruum peegeldab keharuumi
Kõik, mis on sündinud, reaalsuseks saanud, oli kord seeme, idee või mõte. Seeme läheb idanema, kui keskkond on selleks soodne. Idust sirgub elujõuline vilja kandev taim, kui kasvuks vajalik on järjepidevalt olemas.
Inimene loob pinnase ja kasvuruumi oma mõtete, sõnade ja tegudega. Millele anname tähelepanu ehk mida toidame, kasvab. Millest järjepidevalt mõtleme ja millest räägime, sünnib mateerias. On tegu (või mitte) ja tulem. Inimene on tõeline kasvulava.
Ometi on hoopis inimesi hakatud kasvatama justkui monokultuuri — kindel kasvupinnas, ootused saagile. Tõeline potentsiaal on tahtnud avalduda, kuid keskkond pole soosinud. On ununenud enda värvikirev olemus, elu ehe rütm ja viis. Kehas kostub ebakõla ning juurdunud on sisemine konflikt, sest ehedus ei saa avalduda. See omakorda on pinnas haiguste, sõdade, rahutuste jm tekkeks.
Neil päevil olemegi tunnistajaiks keha, maaema ja looduse appikarjetele. Inimkond pole mõistnud sõnumeid, mida ikka ja jälle saanud oleme. Juba aastakümneid on kasvutrendi näidanud elustiilist tingitud haiguste levik ning surmad, mida olnuks võimalik vältida.
Kehad kõnelevad. Kas viimaks kuulame?
Ürgse mälu taastamine
Inimene vajab loodust, sest ta lihtsalt on loodus. Pole võimalik välja juurida ürgset mälu, rütmi ja viisi. Ehedus peitub inimeses ka siis, kui talle miljon muud meloodiat peale kirjutada. Kusjuures need viimased võivad ka väga meeldivalt kõlada, isegi meelepärased olla. Milleks siis üldse mingit ürgset mälu kuskilt miljoni kihi alt kaevama hakata? “On ju niigi päris mugav,” kui lugeda vägivalda, võimuvõitlusi, valelikkust jms mugavuse alla.
Kui me indiviididena ei vaevu tõeliselt elama, vaid kulgeme reaktiivses ning välisele kuuletuvas seisundis, toidame kõike seda, mis jätkuvalt võimendab ebakõlasid ning konflikte kehas ja ilmas.
On tarvis võtta vastutus enda kätte, ühenduda ürglooduse ja maaemaga. On aeg kanda hoolt oma keha eest — hoida see puhtana, et püsida ühenduses sisemise tarkusega. On aeg õppida end armastama — loomulikul lõhnal, kujul, maitsel. Oleme looduse looming ning miski pole juhuslik. Pole tarvis ise enda tiibu kärpida, vaid keskenduda võimalikult loomulikule eksistentsile.
Naised ja mehed unustagu senised iluideaalid ja õpitud eelistused. Austagem kehasid sellistena, nagu nad loodud on. Keha loomulik ilu avaldub, kui eemaldame ebapuhtused, elame tervist toetavas rütmis ning viisil, oleme rahumeelsed ning kanname silmis sära. Keha saab võtta oma loomuliku kuju.
Naisenergia tervendab
On aeg avada ennast armastusele, leida eneses kaastunne ning mõistmine kõige elusoleva suhtes. Naisprintsiip peitub igas inimeses, soost sõltumata. Ta ei küsi ega anna hinnanguid. (Maa)Ema rinnale saab ikka ja jälle toetada oma pea ning sulada armastuse ruumi, kus kosuda ja virguda taas.
Siiski on naised aegu olnud alla surutud, sõnaõiguseta… nõiad, kelles peituv võluvägi pole olnud muud, kui armastus. Naise keha lihtsalt on võimendi, loomisruum — seega teistmoodi mehe kehast. On lugusid hõimudest, kus iidsetel aegadel jõid mehed naiste kuupuhastuse verd, et saada juurde väge. Läbi aja on aga hakatud naisi kuupuhastuse ajal räpaseks pidama, keelatud neil minna kööki, puutuda toidukraami ning isegi viibida kodus. Ebainimlike tingimustega menstruaal-hütid on paraku tänapäevalgi nii mõneski paigus reaalsuseks. Neis toimub surnuks külmumisi, metsloomade saagiks langemist, vägistamisi…
Kui mehed ei austa naisi ja naisenergiat eneses, kui naine ei austa iseennast, peab oma verd ebapuhtaks ning keha ebatäiuslikuks, väreleme ebakõlas ja konfliktides. Leiab naine aga ühenduse oma tõelise olemusega, mõistab vere tarkust ja pühadust, on austav ja armastav ning austatud ja armastatud, oleme inimkonnana teel rahu ja õndsuseni, kus saab toimuda jumalik sümbioos nais- ja meesenergia vahel.
Leidkem eneses armastus, kaastunne ning austus. Hoidkem ruumi ehedusele ning kaasteelistele — lähematele ja kaugematele — et elurikkus saaks avalduda ning meie ühine laul mitmehäälselt harmoonias kõlada.
Artikli on kirjutanud Liisbeth Oruste — elu tunnetaja ning naiste joogaterapeut, coach ja toitumisspetsialist, kelle huviorbiidil on kehade müstiline olemus, enesetunnetus ning kõikvõimalikud mikro- ja makrokosmilised seosed, mehe ja naise eripärad ning sümbioos.
Foto: Otto Kaarel Altroff
Aitäh elamisjõudu andva artikli eest. Olen ise endale väga tänulik, et suutsin vaatamata vanusele (67) ja töötava tüübina oma vere puhtana hoida ja maskeerumise ja distantseerumisega mitte kaasa minevana ka oma immuunsüsteemi suutnud säilitada. Olen õnnelik ja minu jaoks = elu fantastiliselt põnev. Mõte, et inimkonna häving = peatatud ja kurjus kadumas teeb mind õnnelikuks.