Meeme Mõttus – Demokraatia ja vabadus. Olla või mitte olla?

Olen uhke, et meil lehvib sinimustvalge lipp. Aga… Neil päevil on palju räägitud vabadusest. Kahjuks ei ole maailm enam ei vaba ega demokraatlik. Maailmas valitsevad diktatuurid, nii ametkondlikud, riiklikud kui ka eraisikulised. Diktatuurid kasutavad oma ülemvõimu kindlustamiseks mänge, esitades end päästjate ja heatahtlikena. Diktatuur juhib tähelepanu oma tegelikelt huvidelt ja plaanidelt kõrvale. Diktatuuri käes on võim ja ressursid. Diktatuuri all kannatavad enim just lihtsad inimesed. Diktatuuri pooldavad egoistlikud inimesed sülitavad demokraatia põhiväärtustele, tallavad riikide ja rahvaste põhiseadustel ning inimeste põhiõigustel, rikuvad kõiki selleteemalisi rahvusvahelisi ja inimeste poolt heakskiidetud kokkuleppeid. Sellised inimesed ja organisatsioonid varjuvad ise eesriide taha, etendades samal ajal rahvale hoopis teist lugu.

Rahvalt oodatakse, lausa nõutakse riigi tingimusteta armastamist, valitsuse otsuste tingimusteta täitmist.

Olen sündinud okupatsiooniajal, mil seintel olid silmad ja kõrvad, kui näilises demokraatias võis rääkida ainult teatud teemadel, usaldusväärsete omade keskel ka tundlikumatel teemadel. Lapsed kandsid punarätte ning vanemad olid komsomolis ja komparteis. Kõik allusid, enamus näiliselt, mõni ka põhimõtteliselt. Osad uskusid ja teised kahtlesid, osad võitlesid vastu. Eksisteeris kaks erinevat reaalsust, näiline ning tegelik. Ent oma südametes kandsime vabaduse leeki ning võimsa energiaga laulsime end vabaks! Olime uhked oma vabaduse üle!

Biorevolutsioon

Olla või mitte olla? Käivitunud on bioloogiline revolutsioon. Uusimate tehnoloogiate abil ja nende kasutamist võimaldavate seaduste varjus luuakse maailmas uut korda. Tänu kaasaegsele teadusele on võimalik inimese keha ja ajuga manipuleerida, inimest ﹘ tema mõtteid ja reaktsioone ﹘ on võimalik täna juhtida nii, nagu soovitakse. Peagi jõuame täieliku kontrolli, juhitavuse ning rakkude mittevananemise etappi. Inimene muutub bioloogiliselt uueks liigiks. Seega viirus on lihtsalt üheks vaatuseks näitemängus ja osa millestki hoopis suuremast.

Ajalugu kipub korduma

Olla või mitte olla?

Mis toimub võimuri, diktaatori peas? Isikliku hingelise, majandusliku või muu kriisi tingimustes luuakse sageli väline vaenlane, sihtmärk, kelle vastu võitlema asuda. Luuakse vaenlane või oht, lähtudes hirmust, valust ja puudusest. Lähiajaloos oleme seda näinud enne esimest maailmasõda, 1930ndate Saksamaal ja Nõukogude okupatsiooni ajal, näeme seda ka täna koroona ajal. Ajalugu tasub tunda, mitte lihtsalt daatumeid pähe tuupida. Kasulik on teada, kuidas loodi maailma suurimad rahandusinstitutsioonid, nagu Föderaalreserv, IMF jt, kuidas toimib rahandussüsteem läbi pankade, kuidas ja kes raha juurde trükib jpm.

Näeme, kuidas teatud haritlaskond, arstid ja majandusliidrid asuvad täitma n-ö suurt plaani ja otsustavalt kaitsma valitsevat korda. Sageli tehakse seda heas usus ja taipamata, millega end seotakse. Ent sageli on põhjuseks egoistlikud soovid. Alustatakse sõda nende „teiste“ vastu, adumata, et probleem võib peituda mujal.

Tuim käsutäitmine ilma vooruslikkuseta ja endale küsimusi esitamata on argus ja julmus samaaegselt. Tuim käsutäitmine teisi hävitades ja piinates on ebainimlik. Kas loobuda käsutäitmisest või teha kurja? Miks ei asuta tegelema oma hinge, vaimu ja keha korrastamisega? Sest teatud kinnistunud mõttemustreid on raske muuta, need on sageli talletunud biokeemilisel tasandil ja nendega toimetulekuks vajame teiste toetust. Inimene vajab positiivset mõttemustrit, mis antakse edasi kasvatusega, mida luuakse ja toetatakse positiivses keskkonnas. Kui pikka aega on meil olnud võimalus elada ilma hirmuta, positiivses, motiveerivas ja armastavas keskkonnas? Olla Hea Inimene?!

Sõda

Olla või mitte olla? Sõda on suurepärane mõtlemisaines. Sõda on näitemäng, mis on vajalik suuremate plaanide elluviimiseks. Meile näidatakse pilti, mille varjus viiakse ellu suuremaid egoistlikke mõttemänge. Kes algatas ja kelle huvides tapetakse, anastatakse, piinatakse? Kui räägime tänastest sündmustest, kas see sõda on Angloameerika geopoliitiline huvi, Vene-Hiina-Saksa geopoliitiline huvi, kellegi saavutamata ambitsioonidest tingitud vaimne haigus või hoopis Universumi suurem plaan? Soov teisi kontrollida ja allutada on alati ülim patopsühholoogiline nähtus ja suurim kurjuse ilming. Samas ka puhastaja ja uuele teed rajav. Luuakse uus narratiiv ja uus kord, kehtestatakse uued mängureeglid. Eestis toon näitena nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse NETS, WHO otsuste ülimlikkuse kehtestamise Eesti seaduste üle, eksperimentaalravimi survestatud ja hirmuga toetatud süstimise, demokraatliku vabavangistuse mittesüstijatele. Seda kõike tehakse justkui kogu riigi ja rahva huvides, seda uskudes ja usku propageerides.

Ukrainasse pealetungi narratiiv jäi segaseks, nagu ka Angloameerika-Euroopa huvidest lähtuv koroona narratiivgi. Vaja olnuks selgemat ja usutavamat sõnumit. Hirmust ja vaenust lähtuv suhtekorraldus ei ole täna enam tõhus.

Ukraina rahvas kahjuks kannatab täna. Kannatab ka lihtne venelane ja kannatavad teisedki rahvused; kannatavad hirmu psühholoogilise mõju kaudu, läbi valu, häbi ja surma. Kannatavad emad ja kannatavad pojad, kes on sunnitud selleks meeletuseks. Hirmu külvamine ja energiate mahatõmbamine ning käitumuslike neuro-biokeemiliste protsesside pikemaaegne muutmine on kestnud kaks aastat ja nende protsesside kinnistamine ajus on üks diktatuuri peamisi eesmärke.

Elu on näitemäng

Olla või mitte olla? Demokraatiaga peab tegelema igaüks. Peame harjuma sellega, et ka teistel võib õigus olla. Ja sageli ongi. Peame õppima suhtlema, kuulama, oma arvamust julgelt ja vabalt väljendama. Igaühel on oma elukogemus ja -ülesanne. Demokraatia on täna klišee, nagu ka vaba riik. Kõik on seotud ja sõltuvuses, lubatud teatud reeglite täitmisel. Oleme NATO, EU , WHO ja teiste organisatsioonide liikmena seotud lepingute ja kohustustega. Midagi ei ole lõplikult tagatud, miski pole absoluutne. Näitemänguliselt on olukord sarnane “Fausti” ja “Hamletiga”, ajalugu kordub sama valuliste küsimustega, samade egoistlike plaanide ja rahva kannatustega.

Olla või mitte olla? Eemalduge sõja- ja vaktsiiniteema käsitlemisest, ärge võtke seda endasse. Elame headuses ja armastuses, ajame oma asja ja oleme üksteisele toeks. Tulge välja oravarattast, vaadake iseendasse, elu on teie peegeldus ja mõtete vili. Looge läbi positiivsuse, looge armastust. Mida külvad, seda lõikad. Oleme ise valinud hetke ja koha, kuhu sündida, et omandada teatud kogemusi. Et olla vaba ja terve!

Kodumaa

Olla või mitte olla? On olemas Eesti Vabariik ja on olemas Eestimaa. Alles hiljuti heiskasime oma hoonetele sinimustvalge lipu. Osa inimesi heiskas selle suurima südamerahuga, teised kahetise tundega, mõeldes sellele, kuidas riik on rahva lõhestanud, loonud oma kodanikest kaks leeri, kes vastanduvad rahvuse, kaitsehuvi ja terviseküsimustes. Killustatud riik ja rahvas.

Paljud on valinud ja valimas omale uut kodumaad, seal kus “rohi on rohelisem” ja suhtumine inimlikum.

Meile on ajalooliselt antud see püha maalapp, millel sündisime, kasvame ja elame. See on püha maa, kuna see asub eelajalooliselt ja ajalooliselt erilises paigas. Meil on väga vedanud, et elame sellises kohas. Me oleme läbi ajaloo olnud tugevad. Oleme üle elanud palju sõdu ja vägivalda. Oleme allesjääja rahvas. Meil on vägevad esivanemad, meis endis on suur vägi ja tarkus. Just praegu, mil Ukrainas toimub verine sõda, peame mõtlema, mida on teinud meie valitsus, mida oleme teinud meie ise selleks, et suurendada ühtekuuluvustunnet, hoolivust ja mõistmist. Meie valitud parlamendi ainus ja põhiline ülesanne on muuta elu Eesti Vabariigis, Eestimaal ja eestimaalaste jaoks paremaks ja turvalisemaks. Luua Eestist koht, kus inimestel on hea elada, kasvada, rahus surra. Meie oleme eestlased, eestimaalased, me armastame Eestimaad! Hoiame üksteist, hoiame ja kaitseme oma riiki.

Täna aga… Kas ja keda saame täna usaldada? Missugused on nende inimeste isiklikud, majanduslikud ja võimuihad? Missugust mängu mängitakse ja mida meile näidatakse?

Oluline on olla julge oma kodumaal!

Kaldal seistes on kaks võimalust: lükata end kaldast lahti ja minna edasi, liikuda tundmatu kui huvitava poole või jääda, astuda tagasi vanasse ja tuntud olukorda ning jätkata oravarattas keerlemist. Me ei pea pimesi kihutama teadmata suunas. Kas Eesti on vaba ja sõltumatu riik, kus kehtib ülimuslik põhiseadus? Või sõltume hoopis välishuvidest, valitsuse ja ühe nõukoja arvamustest? Kas rahva tahet on küsitud seoses viimaste aastate tegevustega? Teatavasti hääletas rahvas teatud poliitiliste agendade poolt, mida parteid enne eelmisi valimisi lubasid. Missuguseks on aga kujunenud ja kujundatud eestimaalaste kaitsehuvi ja -võimekus, missuguseks on arendatud või jäetud arendamata tervishoiusüsteemi võimekus?

Sotsiaalmeedia vahendusel saame lugeda edevusest pakatavaid lugusid eesliinist, tunnustamisest ja muust sellisest, aga 40% elanikkonnast tunneb end elavat teises Eestis ﹘ eestimaalasena ja armastades Eestimaad. Täna on lisandunud neile teinegi grupp ﹘ venelased. Sedasi meid segregreeritaksegi. Kurb! Väga kurb! Me oleme üks ja tervik, meid kõiki on vaja!

Missugused on need varjatud mängud selles näitemängus, mis praegu meie ees lahti rullub? Kelle ja mille huvides sõditakse, piiratakse, survestatakse, sunnitakse, eristatakse, hirmutatakse? Kas tegu on lihtsalt ühe maa-ala anastamisega? Või on tegu millegi suuremaga, biorevolutsiooni ajastu geopoliitikaga? Vaikimine võrdub nõusolekuga ja muudab vaikijad vastutavaks. Kas oleme valmis üheskoos seisma demokraatliku, kõiki võrdselt kohtleva vaba ja turvalise Eestimaa eest?

Elame, näeme!

Elagu Vaba Eesti!