Inimesed istusid bussidesse. Õnneks oli valikuvabadus. Kes vabatahtlikult, keda survestati ja sunniti. Kes istus teadlikult, kes lihtsalt järgnes teistele. Bussi reisisiht oli teadmata paljudele, sealhulgas ka juhtidele. Teada oli ainult, et üks buss sõidab mööda peavoolu. Teise bussi rahvas aga tahab ise otsustada, kuidas ja kuhu sõidetakse. Nemad tahavad olla nii nagu oldi vanasti – vabad.
Ka olid teadmata tegelikud suunaseadjad, teada oli vaid ühe bussi näiline juht, aga roolida tahtsid paljud.
Keegi ei teadnud bussi sisenedes, et tegelikult olid bussid juba spetsiaalselt valmis pandud ja suunad kindlaksmääratud. Tegelikud juhid on dispetšerid, kes seda reisi korraldavad. Nemad noolivad oma rasvaseid sõrmi ning jälgivad arvutiekraanilt, kuidas nende kontod järjest paisuvad.
Rooli keeratakse näiliselt, sest bussi suund on kindlaksmääratud ning bussi juhib tegelikult suurem jõud. Kohalik roolikeeraja lubatakse rooli, et ta tunneks end korraks tähtsa juhina. Tema ainus lootus on, et kui ta on tubli, lubatakse teda ehk sellest bussist välja, veidi paremasse. Tegelikkuses jääb tema saatuseks olla alati klaasakna taga. Talle antakse toredaid autasusid ja kutsutakse tsirkusesse tasuta sööma. Eriti soovivad nad saada samale pildile teise klassi reisijatega.
Bussis on näiliselt hea ja mugav.
Bussidel on kenad klaaskatused, et bussisolijad tunneksid end justkui vabana ja võiksid unistada. Unistada, et nad võivad kuhugi teise bussi või kõrgemasse klassi ümber istuda.
Ent kahjuks jäävad kõik siiski oma kohtadele ja sõidavad sinna, kuhu vaja. Kõik istuvad rahulikult edasi. Kõik usuvad, et nende eest päriselt hoolitsetakse.
Samal ajal, kui reisijad kenasti bussides klaaskatuse kaudu imelist taevast vaatavad, on reisikorraldajatel hea meel neid varadest vabastada. Esialgu pakutakse tasuta reisi, soodustusi ja eeliseid. Kuna paljudel reisijatel on reisiraha kogumisega raskusi, siis pakutakse neile varadest ja kohustustest vabastust koos elukestva ülalpidamisega. All-inclusive pakikese maht aga sõltub sellest, kui suur hulk selle reisi üle elavad.
Ehkki peavoolu bussil on justkui suurem vabadus oma teekonda määrata, on seal bussis siiski aja jooksul tekkinud suurem umbsus ja veidi hakkab levima ka halba lõhna. Osa reisijatest, kes esialgu olid tublid ja motiveerisid kaasreisijaid uskuma bussi sõidusuuna õigsusesse, viidi kenasti üle tagaistmele. Nende asemele toodi bussi n-ö teadlikumast osast uued uskujad. Rahulolematus bussis siiski kasvab ja see teeb muret suure bussireisi korraldajatele. Kas peaks aknaid avama, et saaks korra värsket õhku hingata?
Mida teha teise bussi rahvaga, kes juba ammu ei taha kaasa reisida ja soovivad vahepeatusi koos looduses olemisega? Lasta nad vabaks, lasta maha või jätkata nendega ususõda?
Tuleb uus vahepeatus teha!
Suuname kõikide busside reisijate pilgud mujale ja näitame neile, missugune võib olla kollase kevade sünge sinine meri. Kõik ahhetavad. Osa reisijatest tahab lahkuda. Nad said aru, et neid veetakse usu nimel sohu.
Mis edasi?
Uued tülid bussides, rohkem busse, uus usk või hoopis viirus?
Seni aga laseme neil seal kaugel madistada.
Igatahes on reisijaid tore narrida…
Oli aeg mil pandi lihtsalt vagunisse ja seina äärde.
