“Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm!
Truu sõber hea, mind usu sa,
rahvad kõik ihkavad rahu.
Ei vaenujõud, ei sõjaõud
poegadel surma või tuua.
Jääb päikseleek, jääb õnnetee.
See on me kõikide püüd:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:
Sellist laulu laulis tibu, kui ta veel laps oli. Tema puuri valgustas ja soojendas odavast kivisöest toodetud nõukogude elekter. Puuris, milles tibu elas, oli veel miljoneid teisi temasuguseid tibusid. Kõik nad laulsid ilusaid ülistuslaule.
Kollane tibu unistas.
Ühel päeval avanes tibul võimalus hakata käima õues. Tas sai nokkida teri roheliselt muruvaibalt. Taevas paistis kaunis kollane päike. Majakatusel ilutses kena tuulelipust kukk. Tuulelipu ees aga tiirles tuulest mõjutatud propeller. Juba siis taipas tibu, et tuul annab jõudu.
Tuulelipu kukk meenutas talle vabadust. Ka tuletas tuulelipu kukk meelde, kuidas tema isa alekokki jõi. Tibu tahtis seltsida tähtsate kukkedega.
Aeg läks. Oli saabunud vabadus. Nüüd sai tibu olla vabakasvatuse tibuke, ta sai istuda õrrele.
Kenale noorele tibukesele õpetati eluks vajalikke oskusi. Kuna tema isa oli juhtiv kukk, siis tutvustati talle ka teisi olulisi kukkesid ja kanu. Endisest tibust sai eliit, kelle ees avanesid lauda parimad uksed.
Teiste tibu endiste kaaslaste saatuseks jäi kasvada broileriks ja saada nuumavaid täitesüste koos steroididega. Neid kasvatati lihtsalt müügiks.
Tibu taipas peagi, et kui ta kasvab tubliks, siis saab ta hakata munema kuldmune.
Ta meenutas oma lapsepõlve tuulelipukukke ja mõistis, et tuuleenergia on kasulik. Tibu tahtis teha rohepööret. Talle aitas roheliselt muruvaibalt toidupalukeste nokkimisest. Tema tahtis juhtida. Roheline oli talle nüüd vaid vaibaks ja vahendiks. Ta tahtis, et lipu valge osa oleks hoopis kollane. Ta tahtis olla suitsupääsukese asemel, pääsuke ju reostab oma pesa ümbrist.
Kuldmunad, mida ta nüüd muneda oskas, sirasid nii kaunilt ereda päikese käes. Kõik tähtsad kuked armastasid teda ja soovisid koos temaga selfisid teha. Lisaks kutsuti tibu nüüd tähtsatele kukkede ja kanade kohtumistele. Kõik oli väga põnev ja ta lendas kõrgelt. Tibust oli saanud rahvusvaheline särav täht. Tema kuldne sära paistis kaugele ja soojendas.
Samal ajal aga hakkasid taevas kogunema tumedamad pilved. Tibule meenus, et lisaks kukkedele on hirmuäratavas punases tornis valvel ja jälgib toimuvat kuri kahe peaga kotkas, kelle silm on terav ja kelle küünised võivad olla mürgised. Ta teadis, et kotkas esindab saladusi, ohverdusi, võimu kuritarvitust, korruptsiooni ja kurjust. Tibu teadis, et kus iganes raibe on, sinna kogunevad kotkad.
Ka teadis tibu, et see kotkas kohtub teise, montaana kotkaga. Kotkad aga jagavad oma territooriume.
Tibu kutsus appi alekoki kuke ja tema ustavad pojad. Alekokk oli tema lapsepõlve unistus ja imetluse objekt tuulelipukukena.
Tibu tahtis ehitada uut tara. Talle meenus lapsepõlve tara, mis teda välisilma ohtudest kaitses. Tibul olid selleks vahendid ja võimalus. Nüüd ehitame suurema tara, otsustas tibu. Kahjuks aga suudab kotkas üle tara lennata. Peaks ehitama hoopis uue puuri koos kukkedega, mõtles tibu.
Tibule meenus katkend lastelaulust:
“Ei vaenujõud, ei sõjaõud
poegadel surma või tuua.
Jääb päikseleek, jääb õnnetee.
See on me kõikide püüd”
Tibu hakkas ehitama kallist puuri. Ta ei mõistnud, et puur oli aga mõeldud talle endale nagu kenale papagoile.
Või oli see kõik hoopis halb unenägu?
